¹And Hezekiah sent to all Israel and Judah, and wrote letters also to Ephraim and Manasseh, that they should come to the house of the LORD at Jerusalem, to keep the passover unto the LORD God of Israel.

¹Ja Hiskija läkitas sõna kogu Iisraelile ja Juudale ja kirjutas kirjad ka Efraimile ja Manassele, et nad tuleksid Issanda kotta Jeruusalemma pidama paasapüha Issanda, Iisraeli Jumala auks.

²For the king had taken counsel, and his princes, and all the congregation in Jerusalem, to keep the passover in the second month.

²Kuningas oma vürstidega ja kogu Jeruusalemma kogudusega oli otsustanud pidada paasapüha teises kuus.

³For they could not keep it at that time, because the priests had not sanctified themselves sufficiently, neither had the people gathered themselves together to Jerusalem.

³Sest nad ei saanud seda pidada õigel ajal, kuna preestrid ei olnud küllaldasel arvul endid pühitsenud ja rahvas ei olnud kogunenud Jeruusalemma.

⁴And the thing pleased the king and all the congregation.

⁴See asi oli õige kuninga silmis ja terve koguduse silmis.

⁵So they established a decree to make proclamation throughout all Israel, from Beersheba even to Dan, that they should come to keep the passover unto the LORD God of Israel at Jerusalem: for they had not done it of a long time in such sort as it was written.

⁵Ja nad otsustasid, et kutse pidi käima läbi kogu Iisraeli Beer-Sebast Daanini, et tuldaks Jeruusalemma paasapüha pidama Issanda, Iisraeli Jumala auks. Seda ei olnud peetud nii rohke osavõtuga, kui oli ette kirjutatud.

⁶So the posts went with the letters from the king and his princes throughout all Israel and Judah, and according to the commandment of the king, saying, Ye children of Israel, turn again unto the LORD God of Abraham, Isaac, and Israel, and he will return to the remnant of you, that are escaped out of the hand of the kings of Assyria.

⁶Ja jooksjad käisid kirjadega kuningalt ja tema vürstidelt läbi kogu Iisraeli ja Juuda ning ütlesid, nagu oli kuninga käsk: 'Iisraeli lapsed, pöörduge taas Issanda, Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumala juurde, siis ta pöördub selle jäägi juurde, kes on pääsenud Assuri kuningate pihust!

⁷And be not ye like your fathers, and like your brethren, which trespassed against the LORD God of their fathers, who therefore gave them up to desolation, as ye see.

⁷Ärge olge oma vanemate ja vendade sarnased, kes murdsid truudust Issandale, oma vanemate Jumalale, ja keda ta andis koleduste kätte, nõnda nagu te ise näete!

⁸Now be ye not stiffnecked, as your fathers were, but yield yourselves unto the LORD, and enter into his sanctuary, which he hath sanctified for ever: and serve the LORD your God, that the fierceness of his wrath may turn away from you.

⁸Ärge tehke nüüd oma kaela kangeks, nagu teie vanemad tegid, andke käsi Issandale ja tulge tema pühamusse, mille ta on pühitsenud igaveseks ajaks, ja teenige Issandat, oma Jumalat, et ta pööraks teie pealt oma tulise viha!

⁹For if ye turn again unto the LORD, your brethren and your children shall find compassion before them that lead them captive, so that they shall come again into this land: for the LORD your God is gracious and merciful, and will not turn away his face from you, if ye return unto him.

⁹Sest kui te pöördute tagasi Issanda juurde, siis leiavad teie vennad ja pojad halastust oma vangistajate ees ja võivad tulla tagasi sellele maale. Sest Issand, teie Jumal, on armuline ja halastaja, ja ta ei pööra teilt oma palet, kui te pöördute tagasi tema juurde.'

¹⁰So the posts passed from city to city through the country of Ephraim and Manasseh even unto Zebulun: but they laughed them to scorn, and mocked them.

¹⁰Ja jooksjad käisid linnast linna Efraimi ja Manasse maal kuni Sebulonini; aga neid naerdi ja pilgati.

¹¹Nevertheless divers of Asher and Manasseh and of Zebulun humbled themselves, and came to Jerusalem.

¹¹Ainult mehed Aaserist, Manassest ja Sebulonist alandasid endid ja tulid Jeruusalemma.

¹²Also in Judah the hand of God was to give them one heart to do the commandment of the king and of the princes, by the word of the LORD.

¹²Ka Juudas oli Jumala käsi, andes neile üksmeelse südame kuninga ja vürstide Issanda sõna kohase käsu täitmiseks.

¹³And there assembled at Jerusalem much people to keep the feast of unleavened bread in the second month, a very great congregation.

¹³Nõnda kogunes palju rahvast Jeruusalemma, et pidada hapnemata leibade püha teises kuus - väga suur kogudus.

¹⁴And they arose and took away the altars that were in Jerusalem, and all the altars for incense took they away, and cast them into the brook Kidron.

¹⁴Ja nad võtsid kätte ja kõrvaldasid Jeruusalemmas olevad altarid; nad kõrvaldasid ka kõik suitsutusaltarid ja viskasid Kidroni jõkke.

¹⁵Then they killed the passover on the fourteenth day of the second month: and the priests and the Levites were ashamed, and sanctified themselves, and brought in the burnt offerings into the house of the LORD.

¹⁵Teise kuu neljateistkümnendal päeval tapsid nad paasatalle. Aga preestrid ja leviidid häbenesid, ja nad pühitsesid endid ning tõid Issanda kotta põletusohvreid.

¹⁶And they stood in their place after their manner, according to the law of Moses the man of God: the priests sprinkled the blood, which they received of the hand of the Levites.

¹⁶Ja nad asusid oma kohtadele jumalamehe Moosese Seaduse korra kohaselt: preestrid piserdasid leviitide käest vastuvõetud verd.

¹⁷For there were many in the congregation that were not sanctified: therefore the Levites had the charge of the killing of the passovers for every one that was not clean, to sanctify them unto the LORD.

¹⁷Aga koguduses olid paljud, kes ei olnud ennast pühitsenud; seepärast tapsid leviidid paasatallesid kõigile, kes ei olnud puhtad, et neid pühitseda Issandale.

¹⁸For a multitude of the people, even many of Ephraim, and Manasseh, Issachar, and Zebulun, had not cleansed themselves, yet did they eat the passover otherwise than it was written. But Hezekiah prayed for them, saying, The good LORD pardon every one

¹⁸Sest suur osa rahvast, paljud Efraimist, Manassest, Issaskarist ja Sebulonist, ei olnud ennast puhastanud, vaid nad sõid paasatalle teisiti, kui oli ette kirjutatud. Aga Hiskija oli nende eest palunud, öeldes: 'Hea Issand annab andeks

¹⁹That prepareth his heart to seek God, the LORD God of his fathers, though he be not cleansed according to the purification of the sanctuary.

¹⁹igaühele, kes valmistab oma südant otsima Jumalat, Issandat, oma vanemate Jumalat, kuigi ta ei ole puhas, nagu pühadus nõuab!'

²⁰And the LORD hearkened to Hezekiah, and healed the people.

²⁰Ja Issand kuulis Hiskijat ning säästis rahva.

²¹And the children of Israel that were present at Jerusalem kept the feast of unleavened bread seven days with great gladness: and the Levites and the priests praised the LORD day by day, singing with loud instruments unto the LORD.

²¹Ja Iisraeli lapsed, kes olid Jeruusalemmas, pidasid hapnemata leibade püha seitse päeva suure rõõmuga. Ja leviidid ja preestrid kiitsid iga päev Issandat võimsate mänguriistadega.

²²And Hezekiah spake comfortably unto all the Levites that taught the good knowledge of the LORD: and they did eat throughout the feast seven days, offering peace offerings, and making confession to the LORD God of their fathers.

²²Ja Hiskija ütles tunnustust kõigile leviitidele, kes olid näidanud nii head arusaamist Issanda teenistuses. Ja nad sõid pühade ohvreid seitse päeva, ohverdasid tänuohvreid ja ülistasid Issandat, oma vanemate Jumalat.

²³And the whole assembly took counsel to keep other seven days: and they kept other seven days with gladness.

²³Ja terve kogudus otsustas veel teist seitse päeva püha pidada, ja nõnda nad pidasid rõõmsasti püha ka need seitse päeva.

²⁴For Hezekiah king of Judah did give to the congregation a thousand bullocks and seven thousand sheep; and the princes gave to the congregation a thousand bullocks and ten thousand sheep: and a great number of priests sanctified themselves.

²⁴Sest Hiskija, Juuda kuningas, oli kogudusele annetanud tuhat härjavärssi ning seitse tuhat lammast ja kitse; ja vürstid olid kogudusele annetanud tuhat härjavärssi ning kümme tuhat lammast ja kitse; ka olid paljud preestrid endid pühitsenud.

²⁵And all the congregation of Judah, with the priests and the Levites, and all the congregation that came out of Israel, and the strangers that came out of the land of Israel, and that dwelt in Judah, rejoiced.

²⁵Ja terve Juuda kogudus, preestrid ja leviidid, ja kõik Iisraelist tulnud kogudus, nõndasamuti võõrad, kes olid tulnud Iisraelimaalt või elasid Juudas, olid rõõmsad.

²⁶So there was great joy in Jerusalem: for since the time of Solomon the son of David king of Israel there was not the like in Jerusalem.

²⁶Ja Jeruusalemmas oli rõõm suur, sest Iisraeli kuninga Saalomoni, Taaveti poja päevist saadik ei olnud midagi niisugust Jeruusalemmas sündinud.

²⁷Then the priests the Levites arose and blessed the people: and their voice was heard, and their prayer came up to his holy dwelling place, even unto heaven.

²⁷Ja leviitpreestrid tõusid ning õnnistasid rahvast. Issand võttis kuulda nende häält ja nende palve jõudis tema pühasse eluasemesse, taevasse.