¹These be the words which Moses spake unto all Israel on this side Jordan in the wilderness, in the plain over against the Red sea, between Paran, and Tophel, and Laban, and Hazeroth, and Dizahab.

¹Need on sõnad, mis Mooses rääkis kogu Iisraelile kõrbes teisel pool Jordanit, lagendikul Suufi kohal, Paarani, Tofeli, Laabani, Haseroti ja Dii-Saahabi vahel -

²(There are eleven days' journey from Horeb by the way of mount Seir unto Kadeshbarnea.)

²üksteist päevateekonda on Hoorebilt Kaades-Barneani mööda Seiri mäestiku teed.

³And it came to pass in the fortieth year, in the eleventh month, on the first day of the month, that Moses spake unto the children of Israel, according unto all that the LORD had given him in commandment unto them;

³Ja neljakümnendal aastal, üheteistkümnenda kuu esimesel päeval rääkis Mooses Iisraeli lastele kõik, mis Issand teda oli käskinud neile rääkida,

⁴After he had slain Sihon the king of the Amorites, which dwelt in Heshbon, and Og the king of Bashan, which dwelt at Astaroth in Edrei:

⁴pärast seda kui ta oli löönud Siihonit, emorlaste kuningat, kes elas Hesbonis, ja Oogi, Baasani kuningat, kes elas Astarotis Edreis.

⁵On this side Jordan, in the land of Moab, began Moses to declare this law, saying,

⁵Teisel pool Jordanit, Moabimaal, alustas Mooses seda Seaduse seletust, öeldes:

⁶The LORD our God spake unto us in Horeb, saying, Ye have dwelt long enough in this mount:

⁶'Issand, meie Jumal, rääkis meiega Hoorebil, öeldes: Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures.

⁷Turn you, and take your journey, and go to the mount of the Amorites, and unto all the places nigh thereunto, in the plain, in the hills, and in the vale, and in the south, and by the sea side, to the land of the Canaanites, and unto Lebanon, unto the great river, the river Euphrates.

⁷Pöörduge ja minge teele; minge emorlaste mäestikku ja kõigi nende naabrite juurde lagendikul, mäestikus ja madalikul, Lõunamaal ja mererannas, kaananlaste maale ja Liibanoni, kuni suure jõeni, Frati jõeni.

⁸Behold, I have set the land before you: go in and possess the land which the LORD sware unto your fathers, Abraham, Isaac, and Jacob, to give unto them and to their seed after them.

⁸Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Issand on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!

⁹And I spake unto you at that time, saying, I am not able to bear you myself alone:

⁹Ja mina rääkisin teiega sel ajal, öeldes: 'Ei jaksa mina üksi teid kanda.

¹⁰The LORD your God hath multiplied you, and, behold, ye are this day as the stars of heaven for multitude.

¹⁰Issand, teie Jumal, on teinud teid paljuks, ja vaata, teid on tänapäeval nõnda palju nagu taevatähti.

¹¹(The LORD God of your fathers make you a thousand times so many more as ye are, and bless you, as he hath promised you!)

¹¹Issand, teie vanemate Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks, kui teid on, ja õnnistagu teid nõnda, nagu ta teile on rääkinud!

¹²How can I myself alone bear your cumbrance, and your burden, and your strife?

¹²Kuidas ma siis jaksaksin üksinda kanda vaeva ja koormat teie pärast ja teie riidu?

¹³Take you wise men, and understanding, and known among your tribes, and I will make them rulers over you.

¹³Tooge endile suguharude kaupa tarku ja mõistlikke ning tuntud mehi, et saaksin nad panna teile peameesteks.'

¹⁴And ye answered me, and said, The thing which thou hast spoken is good for us to do.

¹⁴Ja te vastasite mulle ning ütlesite: 'See on hea, mida sa oled käskinud teha!'

¹⁵So I took the chief of your tribes, wise men, and known, and made them heads over you, captains over thousands, and captains over hundreds, and captains over fifties, and captains over tens, and officers among your tribes.

¹⁵Siis ma võtsin teie suguharudest peamehi, tarku ja tuntud mehi, ja panin nad teile peameesteks, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikuiks ja ülevaatajaiks teie suguharudele.

¹⁶And I charged your judges at that time, saying, Hear the causes between your brethren, and judge righteously between every man and his brother, and the stranger that is with him.

¹⁶Ja ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: Kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on.

¹⁷Ye shall not respect persons in judgment; but ye shall hear the small as well as the great; ye shall not be afraid of the face of man; for the judgment is God's: and the cause that is too hard for you, bring it unto me, and I will hear it.

¹⁷Te ei tohi kohtus olla erapoolikud, te peate kuulama niihästi väikest kui suurt; ärge kartke kedagi, sest kohus on Jumala päralt! Aga asi, mis teile on raske, tooge minu ette, et ma seda kuulaksin!

¹⁸And I commanded you at that time all the things which ye should do.

¹⁸Nõnda ma andsin teile tol korral käsu kõige selle kohta, mida te pidite tegema.

¹⁹And when we departed from Horeb, we went through all that great and terrible wilderness, which ye saw by the way of the mountain of the Amorites, as the LORD our God commanded us; and we came to Kadeshbarnea.

¹⁹Ja me läksime teele Hoorebilt ning rändasime läbi kogu selle suure ja koleda kõrbe, mida te olete näinud, emorlaste mäestikuteed mööda, nagu Issand, meie Jumal, meid oli käskinud, ja me tulime Kaades-Barneasse.

²⁰And I said unto you, Ye are come unto the mountain of the Amorites, which the LORD our God doth give unto us.

²⁰Ja ma ütlesin teile: Te olete tulnud emorlaste mäestikuni, mille Issand, meie Jumal, meile annab.

²¹Behold, the LORD thy God hath set the land before thee: go up and possess it, as the LORD God of thy fathers hath said unto thee; fear not, neither be discouraged.

²¹Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!

²²And ye came near unto me every one of you, and said, We will send men before us, and they shall search us out the land, and bring us word again by what way we must go up, and into what cities we shall come.

²²Siis te tulite kõik mu juurde ja ütlesite: 'Läkitagem oma ees mehi, et nad meile maad kuulaksid ja tooksid sõna tee kohta, mida mööda peaksime minema, ja linnade kohta, kuhu peaksime jõudma!'

²³And the saying pleased me well: and I took twelve men of you, one of a tribe:

²³See kõne oli mu silmis hea ja ma võtsin teie hulgast kaksteist meest, igast suguharust ühe,

²⁴And they turned and went up into the mountain, and came unto the valley of Eshcol, and searched it out.

²⁴ja need võtsid suuna ning läksid üles sinna mäestikku, jõudsid Kobaraorgu ja uurisid seda.

²⁵And they took of the fruit of the land in their hands, and brought it down unto us, and brought us word again, and said, It is a good land which the LORD our God doth give us.

²⁵Ja nad võtsid kaasa maa vilju ja tõid alla meie juurde ning ütlesid: 'See on hea maa, mille Issand, meie Jumal, meile annab.'

²⁶Notwithstanding ye would not go up, but rebelled against the commandment of the LORD your God:

²⁶Aga te ei tahtnud sinna minna ja tõrkusite Issanda, oma Jumala käsu vastu.

²⁷And ye murmured in your tents, and said, Because the LORD hated us, he hath brought us forth out of the land of Egypt, to deliver us into the hand of the Amorites, to destroy us.

²⁷Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: 'Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.

²⁸Whither shall we go up? our brethren have discouraged our heart, saying, The people is greater and taller than we; the cities are great and walled up to heaven; and moreover we have seen the sons of the Anakims there.

²⁸Kuhu me läheme? Meie vennad on teinud meie südamed araks, öeldes: Rahvas on meist suurem ja arvukam, linnad on suured ja taevani kindlustatud; ja me nägime seal ka anaklasi.'

²⁹Then I said unto you, Dread not, neither be afraid of them.

²⁹Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid!

³⁰The LORD your God which goeth before you, he shall fight for you, according to all that he did for you in Egypt before your eyes;

³⁰Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses

³¹And in the wilderness, where thou hast seen how that the LORD thy God bare thee, as a man doth bear his son, in all the way that ye went, until ye came into this place.

³¹ja kõrbes, nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal, mida te olete käinud, kuni te jõudsite siia paika.

³²Yet in this thing ye did not believe the LORD your God,

³²Aga sellest hoolimata ei ole te uskunud Issandasse, oma Jumalasse,

³³Who went in the way before you, to search you out a place to pitch your tents in, in fire by night, to show you by what way ye should go, and in a cloud by day.

³³kes käis teekonnal teie ees, otsimas teile leeripaika: öösel tules näitamas teile teed, mida te pidite käima, ja päeval pilves.

³⁴And the LORD heard the voice of your words, and was wroth, and sware, saying,

³⁴Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes:

³⁵Surely there shall not one of these men of this evil generation see that good land, which I sware to give unto your fathers.

³⁵'Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile,

³⁶Save Caleb the son of Jephunneh; he shall see it, and to him will I give the land that he hath trodden upon, and to his children, because he hath wholly followed the LORD.

³⁶peale Kaalebi, Jefunne poja: tema näeb seda ja temale ja tema lastele ma annan selle maa, millel ta on astunud, sellepärast et ta kõiges on järgnenud Issandale!'

³⁷Also the LORD was angry with me for your sakes, saying, Thou also shalt not go in thither.

³⁷Ka minu peale vihastus Issand teie pärast, öeldes: 'Sinagi ei pääse sinna.

³⁸But Joshua the son of Nun, which standeth before thee, he shall go in thither: encourage him: for he shall cause Israel to inherit it.

³⁸Joosua, Nuuni poeg, kes teenib sind, jõuab sinna; kinnita teda, sest tema peab selle jaotama pärisosaks Iisraelile.

³⁹Moreover your little ones, which ye said should be a prey, and your children, which in that day had no knowledge between good and evil, they shall go in thither, and unto them will I give it, and they shall possess it.

³⁹Ja teie lapsed, keda te ütlete saavat röövsaagiks, teie pojad, kes täna veel ei mõista head ja kurja, jõuavad sinna; neile ma annan maa ja nemad pärivad selle.

⁴⁰But as for you, turn you, and take your journey into the wilderness by the way of the Red sea.

⁴⁰Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

⁴¹Then ye answered and said unto me, We have sinned against the LORD, we will go up and fight, according to all that the LORD our God commanded us. And when ye had girded on every man his weapons of war, ye were ready to go up into the hill.

⁴¹Siis te vastasite ja ütlesite mulle: 'Me oleme Issanda vastu pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie Jumal, meid on käskinud.' Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle ning olite valmis minema mäestikku.

⁴²And the LORD said unto me, Say unto them. Go not up, neither fight; for I am not among you; lest ye be smitten before your enemies.

⁴²Aga Issand ütles mulle: 'Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige, sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase ees!'

⁴³So I spake unto you; and ye would not hear, but rebelled against the commandment of the LORD, and went presumptuously up into the hill.

⁴³Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.

⁴⁴And the Amorites, which dwelt in that mountain, came out against you, and chased you, as bees do, and destroyed you in Seir, even unto Hormah.

⁴⁴Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning hajutasid teid Seiris kuni Hormani.

⁴⁵And ye returned and wept before the LORD; but the LORD would not hearken to your voice, nor give ear unto you.

⁴⁵Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.

⁴⁶So ye abode in Kadesh many days, according unto the days that ye abode there.

⁴⁶Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.