¹And the LORD said unto Moses, Go in unto Pharaoh: for I have hardened his heart, and the heart of his servants, that I might show these my signs before him:

¹Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde, sest ma olen teinud kõvaks tema südame ja ta sulaste südamed, et teha tema juures oma imetegusid,

²And that thou mayest tell in the ears of thy son, and of thy son's son, what things I have wrought in Egypt, and my signs which I have done among them; that ye may know how that I am the LORD.

²ja selleks, et sa saaksid jutustada oma poja ja pojapoja kuuldes, kuidas ma olen näidanud egiptlastele oma jõudu, ja mu imetegudest, mis ma neile olen teinud, et te teaksite, et mina olen Issand!'

³And Moses and Aaron came in unto Pharaoh, and said unto him, Thus saith the LORD God of the Hebrews, How long wilt thou refuse to humble thyself before me? let my people go, that they may serve me.

³Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ning ütlesid temale: 'Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Kui kaua sa tõrgud alistumast mu ees? Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

⁴Else, if thou refuse to let my people go, behold, to morrow will I bring the locusts into thy coast:

⁴Sest kui sa keelad mu rahvast minemast, vaata, siis ma toon homme su maale rohutirtsud.

⁵And they shall cover the face of the earth, that one cannot be able to see the earth: and they shall eat the residue of that which is escaped, which remaineth unto you from the hail, and shall eat every tree which groweth for you out of the field:

⁵Need katavad maapinna, nõnda et maad pole näha, ja nad söövad jäänused säilinust, mis teile rahest üle jäi, ja nad söövad ära kõik puud, mis teil väljal kasvavad.

⁶And they shall fill thy houses, and the houses of all thy servants, and the houses of all the Egyptians; which neither thy fathers, nor thy fathers' fathers have seen, since the day that they were upon the earth unto this day. And he turned himself, and went out from Pharaoh.

⁶Ja nad täidavad su kojad ja kõik su sulaste kojad ja kõik egiptlaste kojad, mida ei ole näinud su isad ja su isade isad oma maa peale tuleku päevast tänini.' Ja ta pöördus ümber ning läks ära vaarao juurest.

⁷And Pharaoh's servants said unto him, How long shall this man be a snare unto us? let the men go, that they may serve the LORD their God: knowest thou not yet that Egypt is destroyed?

⁷Siis vaarao sulased ütlesid temale: 'Kui kaua on see meile püüniseks? Lase mehed minna, et nad teeniksid Issandat, oma Jumalat! Kas sa veelgi ei mõista, et Egiptus hukkub?'

⁸And Moses and Aaron were brought again unto Pharaoh: and he said unto them, Go, serve the LORD your God: but who are they that shall go?

⁸Siis toodi Mooses ja Aaron tagasi vaarao juurde ja tema ütles neile: 'Minge teenige Issandat, oma Jumalat! Aga kes need minejad õieti on?'

⁹And Moses said, We will go with our young and with our old, with our sons and with our daughters, with our flocks and with our herds will we go; for we must hold a feast unto the LORD.

⁹Ja Mooses vastas: 'Me läheme oma noorte ja vanadega, oma poegade ja tütardega, me läheme oma lammaste, kitsede ja veistega, sest meil on Issanda püha.'

¹⁰And he said unto them, Let the LORD be so with you, as I will let you go, and your little ones: look to it; for evil is before you.

¹⁰Tema aga ütles neile: 'Issand olevat siis teie juures, kui ma lasen ära teid ja teie väetid lapsed! Te näete ka ise, et teil on kuri nõu.

¹¹Not so: go now ye that are men, and serve the LORD; for that ye did desire. And they were driven out from Pharaoh's presence.

¹¹Nõnda ei sünni! Mingu ainult mehed ja teenigu Issandat, sest te olete ju seda nõudnud!' Ja nad aeti vaarao eest ära.

¹²And the LORD said unto Moses, Stretch out thine hand over the land of Egypt for the locusts, that they may come up upon the land of Egypt, and eat every herb of the land, even all that the hail hath left.

¹²Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi Egiptusemaa kohale rohutirtsude pärast, et need tuleksid Egiptusemaale ja sööksid ära kõik maa rohu, kõik, mis rahe on alles jätnud!'

¹³And Moses stretched forth his rod over the land of Egypt, and the LORD brought an east wind upon the land all that day, and all that night; and when it was morning, the east wind brought the locusts.

¹³Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Issand saatis maale idatuule kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud.

¹⁴And the locust went up over all the land of Egypt, and rested in all the coasts of Egypt: very grievous were they; before them there were no such locusts as they, neither after them shall be such.

¹⁴Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda.

¹⁵For they covered the face of the whole earth, so that the land was darkened; and they did eat every herb of the land, and all the fruit of the trees which the hail had left: and there remained not any green thing in the trees, or in the herbs of the field, through all the land of Egypt.

¹⁵Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel.

¹⁶Then Pharaoh called for Moses and Aaron in haste; and he said, I have sinned against the LORD your God, and against you.

¹⁶Siis vaarao kutsus kiiresti Moosese ja Aaroni ning ütles: 'Ma olen pattu teinud Issanda, teie Jumala, ja teie vastu.

¹⁷Now therefore forgive, I pray thee, my sin only this once, and entreat the LORD your God, that he may take away from me this death only.

¹⁷Nüüd aga andke mu patt veel seekord andeks ja paluge Issandat, oma Jumalat, et ta ometi võtaks minult selle surma!'

¹⁸And he went out from Pharaoh, and entreated the LORD.

¹⁸Ja ta läks ära vaarao juurest ning palus Issandat.

¹⁹And the LORD turned a mighty strong west wind, which took away the locusts, and cast them into the Red sea; there remained not one locust in all the coasts of Egypt.

¹⁹Siis Issand pööras tuule väga kangeks läänetuuleks, see tõstis rohutirtsud üles ja ajas need Kõrkjamerre; ühtainsatki rohutirtsu ei jäänud alles kogu Egiptuse maa-alale.

²⁰But the LORD hardened Pharaoh's heart, so that he would not let the children of Israel go.

²⁰Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei lasknud Iisraeli lapsi minna.

²¹And the LORD said unto Moses, Stretch out thine hand toward heaven, that there may be darkness over the land of Egypt, even darkness which may be felt.

²¹Siis Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb Egiptusemaale niisugune pimedus, et katsu või käega!'

²²And Moses stretched forth his hand toward heaven; and there was a thick darkness in all the land of Egypt three days:

²²Ja Mooses sirutas oma käe taeva poole ning kogu Egiptusemaale tuli kolmeks päevaks pilkane pimedus:

²³They saw not one another, neither rose any from his place for three days: but all the children of Israel had light in their dwellings.

²³üks ei näinud teist ja ükski ei liikunud paigast kolmel päeval. Aga kõigil Iisraeli lastel oli oma asupaikades valge.

²⁴And Pharaoh called unto Moses, and said, Go ye, serve the LORD; only let your flocks and your herds be stayed: let your little ones also go with you.

²⁴Siis vaarao kutsus Moosese ning ütles: 'Minge teenige Issandat! Ainult teie lambad, kitsed ja veised jäägu paigale. Ka teie väetid lapsed mingu koos teiega!'

²⁵And Moses said, Thou must give us also sacrifices and burnt offerings, that we may sacrifice unto the LORD our God.

²⁵Aga Mooses vastas: 'Sina pead meile kaasa andma ka tapa- ja põletusohvrid, et saaksime neid tuua Issandale, oma Jumalale!

²⁶Our cattle also shall go with us; there shall not an hoof be left behind; for thereof must we take to serve the LORD our God; and we know not with what we must serve the LORD, until we come thither.

²⁶Meie karigi peab tulema koos meiega, sõrgagi ei tohi maha jääda, sest sellest me ju võtame Issanda, oma Jumala teenimiseks. Me ei tea isegi, millega peame teenima Issandat, enne kui jõuame sinna.'

²⁷But the LORD hardened Pharaoh's heart, and he would not let them go.

²⁷Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame, nõnda et ta ei tahtnud neid ära lasta.

²⁸And Pharaoh said unto him, Get thee from me, take heed to thyself, see my face no more; for in that day thou seest my face thou shalt die.

²⁸Ja vaarao ütles temale: 'Mine ära mu juurest! Hoia, et sa enam ei ilmu mu palge ette! Sest päeval, mil sa ilmud mu palge ette, sa sured!'

²⁹And Moses said, Thou hast spoken well, I will see thy face again no more.

²⁹Ja Mooses vastas: 'Õigesti oled rääkinud! Enam ma ei ilmu su palge ette!'