¹And afterward Moses and Aaron went in, and told Pharaoh, Thus saith the LORD God of Israel, Let my people go, that they may hold a feast unto me in the wilderness.

¹Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!'

²And Pharaoh said, Who is the LORD, that I should obey his voice to let Israel go? I know not the LORD, neither will I let Israel go.

²Aga vaarao vastas: 'Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!'

³And they said, The God of the Hebrews hath met with us: let us go, we pray thee, three days' journey into the desert, and sacrifice unto the LORD our God; lest he fall upon us with pestilence, or with the sword.

³Siis nad ütlesid: 'Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!'

⁴And the king of Egypt said unto them, Wherefore do ye, Moses and Aaron, let the people from their works? get you unto your burdens.

⁴Aga Egiptuse kuningas vastas neile: 'Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!'

⁵And Pharaoh said, Behold, the people of the land now are many, and ye make them rest from their burdens.

⁵Vaarao mõtles: 'Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!'

⁶And Pharaoh commanded the same day the taskmasters of the people, and their officers, saying,

⁶Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:

⁷Ye shall no more give the people straw to make brick, as heretofore: let them go and gather straw for themselves.

⁷'Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!

⁸And the tale of the bricks, which they did make heretofore, ye shall lay upon them; ye shall not diminish ought thereof: for they be idle; therefore they cry, saying, Let us go and sacrifice to our God.

⁸Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!

⁹Let there more work be laid upon the men, that they may labor therein; and let them not regard vain words.

⁹Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!'

¹⁰And the taskmasters of the people went out, and their officers, and they spake to the people, saying, Thus saith Pharaoh, I will not give you straw.

¹⁰Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: 'Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.

¹¹Go ye, get you straw where ye can find it: yet not ought of your work shall be diminished.

¹¹Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!'

¹²So the people were scattered abroad throughout all the land of Egypt to gather stubble instead of straw.

¹²Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.

¹³And the taskmasters hasted them, saying, Fulfil your works, your daily tasks, as when there was straw.

¹³Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: 'Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!'

¹⁴And the officers of the children of Israel, which Pharaoh's taskmasters had set over them, were beaten, and demanded, Wherefore have ye not fulfilled your task in making brick both yesterday and to day, as heretofore?

¹⁴Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: 'Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?'

¹⁵Then the officers of the children of Israel came and cried unto Pharaoh, saying, Wherefore dealest thou thus with thy servants?

¹⁵Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: 'Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?

¹⁶There is no straw given unto thy servants, and they say to us, Make brick: and, behold, thy servants are beaten; but the fault is in thine own people.

¹⁶Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!'

¹⁷But he said, Ye are idle, ye are idle: therefore ye say, Let us go and do sacrifice to the LORD.

¹⁷Aga tema vastas: 'Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!

¹⁸Go therefore now, and work; for there shall no straw be given you, yet shall ye deliver the tale of bricks.

¹⁸Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!'

¹⁹And the officers of the children of Israel did see that they were in evil case, after it was said, Ye shall not minish ought from your bricks of your daily task.

¹⁹Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: 'Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!'

²⁰And they met Moses and Aaron, who stood in the way, as they came forth from Pharaoh:

²⁰Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,

²¹And they said unto them, The LORD look upon you, and judge; because ye have made our savor to be abhorred in the eyes of Pharaoh, and in the eyes of his servants, to put a sword in their hand to slay us.

²¹ja ütlesid neile: 'Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!'

²²And Moses returned unto the LORD, and said, LORD, wherefore hast thou so evil entreated this people? why is it that thou hast sent me?

²²Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: 'Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?

²³For since I came to Pharaoh to speak in thy name, he hath done evil to this people; neither hast thou delivered thy people at all.

²³Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!'