¹And it came to pass in the sixth year, in the sixth month, in the fifth day of the month, as I sat in mine house, and the elders of Judah sat before me, that the hand of the Lord GOD fell there upon me.

¹Ja kuuendal aastal, kuuenda kuu viiendal päeval sündis, et ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale.

²Then I beheld, and lo a likeness as the appearance of fire: from the appearance of his loins even downward, fire; and from his loins even upward, as the appearance of brightness, as the colour of amber.

²Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus.

³And he put forth the form of an hand, and took me by a lock of mine head; and the spirit lifted me up between the earth and the heaven, and brought me in the visions of God to Jerusalem, to the door of the inner gate that looketh toward the north; where was the seat of the image of jealousy, which provoketh to jealousy.

³Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma, sisemise värava suhu, mis on põhja pool, sinna, kus oli selle kuju asukoht, mis põhjustas Issanda püha viha.

⁴And, behold, the glory of the God of Israel was there, according to the vision that I saw in the plain.

⁴Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus selle nägemuse sarnaselt, mida ma orus olin näinud.

⁵Then said he unto me, Son of man, lift up thine eyes now the way toward the north. So I lifted up mine eyes the way toward the north, and behold northward at the gate of the altar this image of jealousy in the entry.

⁵Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, tõsta nüüd oma silmad üles põhja poole!' Siis ma tõstsin oma silmad põhja poole, ja vaata, põhja pool, altari väravas, sissekäigu juures oli see püha viha põhjustav kuju.

⁶He said furthermore unto me, Son of man, seest thou what they do? even the great abominations that the house of Israel committeth here, that I should go far off from my sanctuary? but turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations.

⁶Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, kas sa näed, mis nad teevad, neid suuri häbitegusid, mis Iisraeli sugu siin teeb, et ma peaksin minema kaugele oma pühamust? Aga sa saad näha veel suuremaid jäledusi.'

⁷And he brought me to the door of the court; and when I looked, behold a hole in the wall.

⁷Siis ta viis mind õueukse juurde; ja ma vaatasin, ja ennäe, seinas oli auk.

⁸Then said he unto me, Son of man, dig now in the wall: and when I had digged in the wall, behold a door.

⁸Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, murra nüüd läbi seina!' Ja ma murdsin seinast läbi, ja vaata, seal oli uks.

⁹And he said unto me, Go in, and behold the wicked abominations that they do here.

⁹Ja ta ütles mulle: 'Mine sisse ja vaata neid nurjatuid häbitegusid, mida nad siin teevad!'

¹⁰So I went in and saw; and behold every form of creeping things, and abominable beasts, and all the idols of the house of Israel, pourtrayed upon the wall round about.

¹⁰Siis ma läksin sisse ja vaatasin, ja ennäe, kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest ning kõiksugu Iisraeli soo ebajumalaid oli joonistatud seina peale ümberringi.

¹¹And there stood before them seventy men of the ancients of the house of Israel, and in the midst of them stood Jaazaniah the son of Shaphan, with every man his censer in his hand; and a thick cloud of incense went up.

¹¹Ja nende piltide ees seisis seitsekümmend meest Iisraeli soo vanemaist, ja Jaasanja, Saafani poeg, seisis nende keskel; igaühel oli käes oma suitsutuspann ja lõhnav suitsupilv tõusis üles.

¹²Then said he unto me, Son of man, hast thou seen what the ancients of the house of Israel do in the dark, every man in the chambers of his imagery? for they say, the LORD seeth us not; the LORD hath forsaken the earth.

¹²Siis ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg, mida Iisraeli soo vanemad pimedas teevad, igaüks oma kuju kambris? Sest nad ütlevad: Issand ei näe meid, Issand on maa maha jätnud.'

¹³He said also unto me, Turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations that they do.

¹³Ja ta ütles mulle: 'Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid, mida nad teevad.'

¹⁴Then he brought me to the door of the gate of the LORD's house which was toward the north; and, behold, there sat women weeping for Tammuz.

¹⁴Siis ta viis mind Issanda koja värava suhu, mis on põhja pool, ja vaata, seal istusid naised, nuttes taga Tammust.

¹⁵Then said he unto me, Hast thou seen this, O son of man? turn thee yet again, and thou shalt see greater abominations than these.

¹⁵Ja ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg? Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid kui need.'

¹⁶And he brought me into the inner court of the LORD's house, and, behold, at the door of the temple of the LORD, between the porch and the altar, were about five and twenty men, with their backs toward the temple of the LORD, and their faces toward the east; and they worshipped the sun toward the east.

¹⁶Siis ta viis mind Issanda koja sisemisse õue, ja vaata, Issanda templi ukse juures, eeskoja ja altari vahel, oli umbes kakskümmend viis meest; neil olid seljad Issanda templi poole ja näod ida poole, ja nad kummardasid päikest ida pool.

¹⁷Then he said unto me, Hast thou seen this, O son of man? Is it a light thing to the house of Judah that they commit the abominations which they commit here? for they have filled the land with violence, and have returned to provoke me to anger: and, lo, they put the branch to their nose.

¹⁷Ja ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg? Kas on Juuda sool veel vähe neid häbitegusid, mida nad siin on teinud, et nad täidavad maa vägivallaga ja ärritavad mind veel rohkem? Ja vaata, nad pistavad viinapuuvääte endale ninasse!

¹⁸Therefore will I also deal in fury: mine eye shall not spare, neither will I have pity: and though they cry in mine ears with a loud voice, yet will I not hear them.

¹⁸Seepärast talitan minagi tulises vihas: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; ja kuigi nad hüüavad mu kõrvu suure häälega, ei kuule ma neid.'