¹But Job answered and said,

¹Siis vastas Iiob ja ütles:

²Oh that my grief were throughly weighed, and my calamity laid in the balances together!

²'Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.

³For now it would be heavier than the sand of the sea: therefore my words are swallowed up.

³Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.

⁴For the arrows of the Almighty are within me, the poison whereof drinketh up my spirit: the terrors of God do set themselves in array against me.

⁴Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.

⁵Doth the wild ass bray when he hath grass? or loweth the ox over his fodder?

⁵Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?

⁶Can that which is unsavoury be eaten without salt? or is there any taste in the white of an egg?

⁶Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?

⁷The things that my soul refused to touch are as my sorrowful meat.

⁷Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.

⁸Oh that I might have my request; and that God would grant me the thing that I long for!

⁸Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!

⁹Even that it would please God to destroy me; that he would let loose his hand, and cut me off!

⁹Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,

¹⁰Then should I yet have comfort; yea, I would harden myself in sorrow: let him not spare; for I have not concealed the words of the Holy One.

¹⁰siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.

¹¹What is my strength, that I should hope? and what is mine end, that I should prolong my life?

¹¹Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?

¹²Is my strength the strength of stones? or is my flesh of brass?

¹²Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?

¹³Is not my help in me? and is wisdom driven quite from me?

¹³Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.

¹⁴To him that is afflicted pity should be shewed from his friend; but he forsaketh the fear of the Almighty.

¹⁴Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.

¹⁵My brethren have dealt deceitfully as a brook, and as the stream of brooks they pass away;

¹⁵Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,

¹⁶Which are blackish by reason of the ice, and wherein the snow is hid:

¹⁶mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;

¹⁷What time they wax warm, they vanish: when it is hot, they are consumed out of their place.

¹⁷veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.

¹⁸The paths of their way are turned aside; they go to nothing, and perish.

¹⁸Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.

¹⁹The troops of Tema looked, the companies of Sheba waited for them.

¹⁹Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:

²⁰They were confounded because they had hoped; they came thither, and were ashamed.

²⁰oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.

²¹For now ye are nothing; ye see my casting down, and are afraid.

²¹Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.

²²Did I say, Bring unto me? or, Give a reward for me of your substance?

²²Kas ma olen öelnud: 'Andke mulle kingitusi!' või: 'Makske oma varandusest minu eest,

²³Or, Deliver me from the enemy's hand? or, Redeem me from the hand of the mighty?

²³päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!'?

²⁴Teach me, and I will hold my tongue: and cause me to understand wherein I have erred.

²⁴Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!

²⁵How forcible are right words! but what doth your arguing reprove?

²⁵Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?

²⁶Do ye imagine to reprove words, and the speeches of one that is desperate, which are as wind?

²⁶On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?

²⁷Yea, ye overwhelm the fatherless, and ye dig a pit for your friend.

²⁷Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.

²⁸Now therefore be content, look upon me; for it is evident unto you if I lie.

²⁸Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!

²⁹Return, I pray you, let it not be iniquity; yea, return again, my righteousness is in it.

²⁹Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!

³⁰Is there iniquity in my tongue? cannot my taste discern perverse things?

³⁰Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?