¹But it displeased Jonah exceedingly, and he was very angry.

¹Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.

²And he prayed unto the LORD, and said, I pray thee, O LORD, was not this my saying, when I was yet in my country? Therefore I fled before unto Tarshish: for I knew that thou art a gracious God, and merciful, slow to anger, and of great kindness, and repentest thee of the evil.

²Ja ta palus Issandat ning ütles: 'Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.

³Therefore now, O LORD, take, I beseech thee, my life from me; for it is better for me to die than to live.

³Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!'

⁴Then said the LORD, Doest thou well to be angry?

⁴Aga Issand küsis: 'Kas sul on õigus vihastada?'

⁵So Jonah went out of the city, and sat on the east side of the city, and there made him a booth, and sat under it in the shadow, till he might see what would become of the city.

⁵Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.

⁶And the LORD God prepared a gourd, and made it to come up over Jonah, that it might be a shadow over his head, to deliver him from his grief. So Jonah was exceeding glad of the gourd.

⁶Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.

⁷But God prepared a worm when the morning rose the next day, and it smote the gourd that it withered.

⁷Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.

⁸And it came to pass, when the sun did arise, that God prepared a vehement east wind; and the sun beat upon the head of Jonah, that he fainted, and wished in himself to die, and said, It is better for me to die than to live.

⁸Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: 'Mul on parem surra kui elada!'

⁹And God said to Jonah, Doest thou well to be angry for the gourd? And he said, I do well to be angry, even unto death.

⁹Aga Jumal küsis Joonalt: 'Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?' Tema vastas: 'Küllap mul on õigus vihastada surmani.'

¹⁰Then said the LORD, Thou hast had pity on the gourd, for the which thou hast not laboured, neither madest it grow; which came up in a night, and perished in a night:

¹⁰Siis ütles Issand: 'Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,

¹¹And should not I spare Nineveh, that great city, wherein are more then sixscore thousand persons that cannot discern between their right hand and their left hand; and also much cattle?

¹¹aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!'