¹Remember, O LORD, what is come upon us: consider, and behold our reproach.

¹Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!

²Our inheritance is turned to strangers, our houses to aliens.

²Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.

³We are orphans and fatherless, our mothers are as widows.

³Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.

⁴We have drunken our water for money; our wood is sold unto us.

⁴Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.

⁵Our necks are under persecution: we labour, and have no rest.

⁵Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.

⁶We have given the hand to the Egyptians, and to the Assyrians, to be satisfied with bread.

⁶Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.

⁷Our fathers have sinned, and are not; and we have borne their iniquities.

⁷Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.

⁸Servants have ruled over us: there is none that doth deliver us out of their hand.

⁸Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.

⁹We gat our bread with the peril of our lives because of the sword of the wilderness.

⁹Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.

¹⁰Our skin was black like an oven because of the terrible famine.

¹⁰Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.

¹¹They ravished the women in Zion, and the maids in the cities of Judah.

¹¹Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.

¹²Princes are hanged up by their hand: the faces of elders were not honoured.

¹²Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.

¹³They took the young men to grind, and the children fell under the wood.

¹³Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.

¹⁴The elders have ceased from the gate, the young men from their musick.

¹⁴Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.

¹⁵The joy of our heart is ceased; our dance is turned into mourning.

¹⁵On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.

¹⁶The crown is fallen from our head: woe unto us, that we have sinned!

¹⁶Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!

¹⁷For this our heart is faint; for these things our eyes are dim.

¹⁷Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,

¹⁸Because of the mountain of Zion, which is desolate, the foxes walk upon it.

¹⁸Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.

¹⁹Thou, O LORD, remainest for ever; thy throne from generation to generation.

¹⁹Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.

²⁰Wherefore dost thou forget us for ever, and forsake us so long time?

²⁰Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?

²¹Turn thou us unto thee, O LORD, and we shall be turned; renew our days as of old.

²¹Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!

²²But thou hast utterly rejected us; thou art very wroth against us.

²²Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?