¹After these things the LORD appointed other seventy also, and sent them two and two before his face into every city and place, whither he himself would come.

¹Aga pärast seda määras Issand veel seitsekümmend [kaks] ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna.

²Therefore said he unto them, The harvest truly is great, but the labourers are few: pray ye therefore the Lord of the harvest, that he would send forth labourers into his harvest.

²Ta ütles neile: 'Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!

³Go your ways: behold, I send you forth as lambs among wolves.

³Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka.

⁴Carry neither purse, nor scrip, nor shoes: and salute no man by the way.

⁴Ärge kandke kukrut ega pauna ega jalatseid ja ärge teretage kedagi teel!

⁵And into whatsoever house ye enter, first say, Peace be to this house.

⁵Aga kui te astute kuhugi majja, ütelge esmalt: 'Rahu olgu sellele kojale!'

⁶And if the son of peace be there, your peace shall rest upon it: if not, it shall turn to you again.

⁶Ja kui seal on rahulaps, siis hingab teie rahu tema peal, aga kui ei ole, pöördub rahu tagasi teie peale.

⁷And in the same house remain, eating and drinking such things as they give: for the labourer is worthy of his hire. Go not from house to house.

⁷Aga jääge samasse majja, sööge ja jooge, mis neil on, sest tööline on oma palka väärt! Ärge käige ühest majast teise!

⁸And into whatsoever city ye enter, and they receive you, eat such things as are set before you:

⁸Ja kui te lähete kuhugi linna ja teid võetakse vastu, siis sööge, mida teile ette pannakse,

⁹And heal the sick that are therein, and say unto them, The kingdom of God is come nigh unto you.

⁹ja tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: 'Jumala riik on teie lähedal!'

¹⁰But into whatsoever city ye enter, and they receive you not, go your ways out into the streets of the same, and say,

¹⁰Aga kui te lähete kuhugi linna ja teid ei võeta vastu, minge välja selle tänavaile ja öelge:

¹¹Even the very dust of your city, which cleaveth on us, we do wipe off against you: notwithstanding be ye sure of this, that the kingdom of God is come nigh unto you.

¹¹'Ka tolmu, mis teie linnast meie jalgade külge on hakanud, pühime teile maha. Ometi teadke, et Jumala riik on lähedal!'

¹²But I say unto you, that it shall be more tolerable in that day for Sodom, than for that city.

¹²Ma ütlen teile: Soodomal on sel päeval hõlpsam põli kui tollel linnal.

¹³Woe unto thee, Chorazin! woe unto thee, Bethsaida! for if the mighty works had been done in Tyre and Sidon, which have been done in you, they had a great while ago repented, sitting in sackcloth and ashes.

¹³Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on sündinud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas istudes parandanud meelt.

¹⁴But it shall be more tolerable for Tyre and Sidon at the judgment, than for you.

¹⁴Ometi on Tüürosel ja Siidonil kohtus hõlpsam põli kui teil.

¹⁵And thou, Capernaum, which art exalted to heaven, shalt be thrust down to hell.

¹⁵Ja sina, Kapernaum, kas sind ülendatakse taevani? Ei, surmavallani tõugatakse sind alla.

¹⁶He that heareth you heareth me; and he that despiseth you despiseth me; and he that despiseth me despiseth him that sent me.

¹⁶Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja.'

¹⁷And the seventy returned again with joy, saying, Lord, even the devils are subject unto us through thy name.

¹⁷Aga need seitsekümmend [kaks] pöördusid rõõmuga tagasi ja ütlesid: 'Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime mõjul!'

¹⁸And he said unto them, I beheld Satan as lightning fall from heaven.

¹⁸Tema ütles neile: 'Ma nägin saatanat kui välku taevast maha langevat.

¹⁹Behold, I give unto you power to tread on serpents and scorpions, and over all the power of the enemy: and nothing shall by any means hurt you.

¹⁹Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju.

²⁰Notwithstanding in this rejoice not, that the spirits are subject unto you; but rather rejoice, because your names are written in heaven.

²⁰Ometi ärge rõõmustage sellest, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud!'

²¹In that hour Jesus rejoiced in spirit, and said, I thank thee, O Father, Lord of heaven and earth, that thou hast hid these things from the wise and prudent, and hast revealed them unto babes: even so, Father; for so it seemed good in thy sight.

²¹Selsamal tunnil juubeldas Jeesus Pühas Vaimus ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda.

²²All things are delivered to me of my Father: and no man knoweth who the Son is, but the Father; and who the Father is, but the Son, and he to whom the Son will reveal him.

²²Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.'

²³And he turned him unto his disciples, and said privately, Blessed are the eyes which see the things that ye see:

²³Ja omavahel olles ütles Jeesus jüngrite poole pöördudes: 'Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete,

²⁴For I tell you, that many prophets and kings have desired to see those things which ye see, and have not seen them; and to hear those things which ye hear, and have not heard them.

²⁴sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.'

²⁵And, behold, a certain lawyer stood up, and tempted him, saying, Master, what shall I do to inherit eternal life?

²⁵Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: 'Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?'

²⁶He said unto him, What is written in the law? how readest thou?

²⁶Aga Jeesus ütles talle: 'Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?'

²⁷And he answering said, Thou shalt love the Lord thy God with all thy heart, and with all thy soul, and with all thy strength, and with all thy mind; and thy neighbour as thyself.

²⁷Tema vastas: 'Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!'

²⁸And he said unto him, Thou hast answered right: this do, and thou shalt live.

²⁸Siis Jeesus ütles talle: 'Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!'

²⁹But he, willing to justify himself, said unto Jesus, And who is my neighbour?

²⁹Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: 'Ja kes siis on mu ligimene?'

³⁰And Jesus answering said, A certain man went down from Jerusalem to Jericho, and fell among thieves, which stripped him of his raiment, and wounded him, and departed, leaving him half dead.

³⁰Jeesus ütles kõnelust jätkates: 'Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.

³¹And by chance there came down a certain priest that way: and when he saw him, he passed by on the other side.

³¹Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda.

³²And likewise a Levite, when he was at the place, came and looked on him, and passed by on the other side.

³²Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda.

³³But a certain Samaritan, as he journeyed, came where he was: and when he saw him, he had compassion on him,

³³Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale

³⁴And went to him, and bound up his wounds, pouring in oil and wine, and set him on his own beast, and brought him to an inn, and took care of him.

³⁴ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.

³⁵And on the morrow when he departed, he took out two pence, and gave them to the host, and said unto him, Take care of him; and whatsoever thou spendest more, when I come again, I will repay thee.

³⁵Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: 'Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.'

³⁶Which now of these three, thinkest thou, was neighbour unto him that fell among the thieves?

³⁶Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?'

³⁷And he said, He that shewed mercy on him. Then said Jesus unto him, Go, and do thou likewise.

³⁷Seadusetundja ütles: 'See, kes tema peale halastas.' Jeesus ütles talle: 'Siis mine ja tee sina nõndasamuti!'

³⁸Now it came to pass, as they went, that he entered into a certain village: and a certain woman named Martha received him into her house.

³⁸Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.

³⁹And she had a sister called Mary, which also sat at Jesus' feet, and heard his word.

³⁹Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.

⁴⁰But Martha was cumbered about much serving, and came to him, and said, Lord, dost thou not care that my sister hath left me to serve alone? bid her therefore that she help me.

⁴⁰Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: 'Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!'

⁴¹And Jesus answered and said unto her, Martha, Martha, thou art careful and troubled about many things:

⁴¹Aga Issand vastas talle: 'Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,

⁴²But one thing is needful: and Mary hath chosen that good part, which shall not be taken away from her.

⁴²aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.'