¹By the rivers of Babylon, there we sat down, yea, we wept, when we remembered Zion.

¹Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.

²We hanged our harps upon the willows in the midst thereof.

²Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.

³For there they that carried us away captive required of us a song; and they that wasted us required of us mirth, saying, Sing us one of the songs of Zion.

³Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'

⁴How shall we sing the LORD's song in a strange land?

⁴Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?

⁵If I forget thee, O Jerusalem, let my right hand forget her cunning.

⁵Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!

⁶If I do not remember thee, let my tongue cleave to the roof of my mouth; if I prefer not Jerusalem above my chief joy.

⁶Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!

⁷Remember, O LORD, the children of Edom in the day of Jerusalem; who said, Rase it, rase it, even to the foundation thereof.

⁷Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'

⁸O daughter of Babylon, who art to be destroyed; happy shall he be, that rewardeth thee as thou hast served us.

⁸Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.

⁹Happy shall he be, that taketh and dasheth thy little ones against the stones.

⁹Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.