¹And king David [is] old, entering into days, and they cover him with garments, and he hath no heat,

¹Kuningas Taavet oli jäänud vanaks ja elatanuks, ja kuigi teda kaeti vaipadega, ei saanud ta sooja.

²and his servants say to him, `Let them seek for my lord the king a young woman, a virgin, and she hath stood before the king, and is to him a companion, and hath lain in thy bosom, and my lord the king hath heat.`

²Siis ütlesid ta sulased temale: 'Otsitagu mu isandale kuningale tütarlaps, kes on neitsi, ja ta seisku kuninga teenistuses ning olgu tema eest hoolitsejaks! Ta magagu su süles, et mu isand kuningas saaks sooja!'

³And they seek a fair young woman in all the border of Israel, and find Abishag the Shunammite, and bring her in to the king,

³Nad otsisid siis ilusat tütarlast Iisraeli kõigist paigust ja leidsid suunemlanna Abisagi ning tõid ta kuninga juurde.

⁴and the young woman [is] very very fair, and she is to the king a companion, and serveth him, and the king hath not known her.

⁴Tütarlaps oli väga ilus; ta sai kuninga eest hoolitsejaks ja teenis teda; aga kuningas hoidus temast.

⁵And Adonijah son of Haggith is lifting himself up, saying, `I do reign;` and he prepareth for himself a chariot and horsemen, and fifty men running before him,

⁵Adonija, Haggiti poeg, aga ülistas iseennast ja ütles: 'Ma tahan saada kuningaks!' Ja ta muretses enesele vankreid ja ratsanikke ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

⁶and his father hath not grieved him [all] his days, saying, `Wherefore thus hast thou done?` and he also [is] of a very good form, and [his mother] bare him after Absalom.

⁶Tema isa ei olnud oma eluajal teda kunagi laitnud, et ta oleks öelnud: 'Mispärast sa teed nõnda?' Adonijagi oli väga ilusa välimusega; ta oli sündinud pärast Absalomi.

⁷And his words are with Joab son of Zeruiah, and with Abiathar the priest, and they help after Adonijah;

⁷Ta pidas nõu Joabiga, Seruja pojaga, ja preester Ebjatariga; ja need hoidsid Adonija poole.

⁸and Zadok the priest, and Benaiah son of Jehoiada, and Nathan the prophet, and Shimei, and Rei, and the mighty ones whom David hath, have not been with Adonijah.

⁸Aga preester Saadok ja Benaja, Joojada poeg, samuti prohvet Naatan ja Simei ja Rei ning Taaveti kangelased ei olnud Adonija poolt.

⁹And Adonijah sacrificeth sheep and oxen and fatlings near the stone of Zoheleth, that [is] by En-Rogel, and calleth all his brethren, sons of the king, and for all the men of Judah, servants of the king;

⁹Kord tappis Adonija lambaid ja kitsi, veiseid ja nuumloomi Soheleti kivi juures, mis on Rogeli allika kõrval, ja kutsus kõik oma vennad, kuningapojad, ja kõik Juuda mehed, kuninga sulased,

¹⁰and Nathan the prophet, and Benaiah, and the mighty ones, and Solomon his brother, he hath not called.

¹⁰aga prohvet Naatanit, Benajat, ihukaitsjaid ja oma venda Saalomoni ta ei kutsunud.

¹¹And Nathan speaketh unto Bath-Sheba, mother of Solomon, saying, `Hast thou not heard that Adonijah son of Haggith hath reigned, and our lord David hath not known?

¹¹Siis rääkis Naatan Batsebaga, Saalomoni emaga, öeldes: 'Kas sa ei ole kuulnud, et Haggiti poeg Adonija on saanud kuningaks, ilma et meie isand Taavet seda teaks?

¹²and now, come, let me counsel thee, I pray thee, and deliver thy life, and the life of thy son Solomon;

¹²Aga tule nüüd, küllap ma annan sulle nõu, et saaksid päästa oma hinge ja oma poja Saalomoni hinge!

¹³go and enter in unto king David, and thou hast said unto him, Hast thou not, my lord, O king, sworn to thy handmaid, saying, Surely Solomon thy son doth reign after me, and he doth sit on my throne? and wherefore hath Adonijah reigned?

¹³Tule, mine kuningas Taaveti juurde ja küsi temalt: Eks sina, mu isand kuningas, ole vandunud oma teenijale ja öelnud: Sinu poeg Saalomon saab pärast mind kuningaks ja tema istub minu aujärjele? Mispärast on siis Adonija saanud kuningaks?

¹⁴Lo, thou are yet speaking there with the king, and I come in after thee, and have completed thy words.`

¹⁴Vaata, kui sa seal alles kuningaga kõneled, tulen mina sinu järel sisse ja kinnitan su sõnu.'

¹⁵And Bath-Sheba cometh in unto the king, to the inner chamber, and the king [is] very aged, and Abishag the Shunammite is serving the king:

¹⁵Ja Batseba läks kuninga juurde kambrisse; kuningas oli nüüd väga vana ja suunemlanna Abisag teenis kuningat.

¹⁶and Bath-Sheba boweth and doth obeisance to the king, and the king saith, `What — to thee?`

¹⁶Ja Batseba põlvitas ning kummardas kuninga ees. Ja kuningas küsis: 'Mida sa soovid?'

¹⁷And she saith to him, `My lord, thou hast sworn by Jehovah thy God to thy handmaid: Surely Solomon thy son doth reign after me, and he doth sit on my throne;

¹⁷Ja ta vastas temale: 'Mu isand, sa oled Issanda, oma Jumala juures vandunud oma teenijale: Sinu poeg Saalomon saab pärast mind kuningaks ja istub mu aujärjele.

¹⁸and now, lo, Adonijah hath reigned, and now, my lord, O king, thou hast not known;

¹⁸Aga vaata, nüüd on Adonija saanud kuningaks ja sina, mu isand kuningas, ei tea sellest midagi.

¹⁹and he sacrificeth ox, and fatling, and sheep in abundance, and calleth for all the sons of the king, and for Abiathar the priest, and for Joab head of the host — and for Solomon thy servant he hath not called.

¹⁹Ta on tapnud palju härgi, nuumloomi, lambaid ja kitsi ning on kutsunud kõik kuningapojad, preester Ebjatari ja väepealik Joabi; aga su sulast Saalomoni ei ole ta kutsunud.

²⁰And thou, my lord, O king, the eyes of all Israel [are] on thee, to declare to them who doth sit on the throne of my lord the king after him;

²⁰Sinu poole, mu isand kuningas, vaatavad nüüd kogu Iisraeli silmad, et sa neile teada annaksid, kes istub mu isanda kuninga aujärjele pärast teda.

²¹and it hath been, when my lord the king lieth with his fathers, that I have been, I and my son Solomon — [reckoned] sinners.`

²¹Muidu juhtub, et kui mu isand kuningas läheb magama oma vanemate juurde, siis jääme süüdlasteks, mina ja mu poeg Saalomon.'

²²And lo, she is yet speaking with the king, and Nathan the prophet hath come in;

²²Ja vaata, kui ta alles kuningaga rääkis, tuli prohvet Naatan.

²³and they declare to the king, saying, `Lo, Nathan the prophet;` and he cometh in before the king, and boweth himself to the king, on his face to the earth.

²³Ja kuningale anti teada ning öeldi: 'Vaata, prohvet Naatan on siin.' Ja tema tuli kuninga ette ning kummardas silmili maha kuninga ees.

²⁴And Nathan saith, `My lord, O king, thou hast said, Adonijah doth reign after me, and he doth sit on my throne;

²⁴Ja Naatan ütles: 'Mu isand kuningas! Sa oled muidugi öelnud: Adonija saab pärast mind kuningaks ja istub minu aujärjele?

²⁵for he hath gone down to-day, and doth sacrifice ox, and fatling, and sheep, in abundance, and calleth for all the sons of the king, and for the heads of the host, and for Abiathar the priest, and lo, they are eating and drinking before him, and they say, Let king Adonijah live!

²⁵Sest ta läks täna ja tappis palju härgi, nuumloomi, lambaid ja kitsi ning kutsus kõik kuningapojad ja väepealikud ja preester Ebjatari; vaata, nad söövad ja joovad tema ees ning ütlevad: 'Elagu kuningas Adonija!'

²⁶`And for me — me, thy servant, and for Zadok the priest, and for Benaiah, son of Jehoiada, and for Solomon thy servant, he hath not called;

²⁶Aga mind, su sulast, ja preester Saadokit ja Benajat, Joojada poega, ja su sulast Saalomoni ei ole ta kutsunud.

²⁷if from my lord the king this thing hath been, then thou hast not caused thy servant to know who doth sit on the throne of my lord the king after him.`

²⁷Kas see on sündinud mu isanda kuninga poolt, ilma et sa oleksid oma sulastele teada andnud, kes istub mu isanda kuninga aujärjele pärast teda?'

²⁸And king David answereth and saith, `Call for me for Bath-Sheba;` and she cometh in before the king, and standeth before the king.

²⁸Siis kostis kuningas Taavet ja ütles: 'Kutsuge mu juurde Batseba!' Ja too tuli kuninga ette ning seisis kuninga ees.

²⁹And the king sweareth and saith, `Jehovah liveth, who hath redeemed my soul out of all adversity;

²⁹Ja kuningas vandus ning ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes mu hinge igast hädast on päästnud:

³⁰surely as I sware to thee by Jehovah, God of Israel, saying, Surely Solomon thy son doth reign after me, and he doth sit on my throne in my stead; surely so I do this day.`

³⁰nõnda nagu ma sulle olen vandunud Issanda, Iisraeli Jumala juures ja olen öelnud: Saalomon, sinu poeg, saab pärast mind kuningaks ja istub minu asemel mu aujärjele - nõnda ma teengi täna!'

³¹And Bath-Sheba boweth — face to the earth — and doth obeisance to the king, and saith, `Let my lord, king David, live to the age.`

³¹Siis Batseba kummardas silmili maha, heitis kuninga ette ja ütles: 'Mu isand, kuningas Taavet, elagu igavesti!'

³²And king David saith, `Call for me for Zadok the priest, and for Nathan the prophet, and for Benaiah son of Jehoiada;` and they come in before the king.

³²Ja kuningas Taavet ütles: 'Kutsuge mu juurde preester Saadok, prohvet Naatan ja Joojada poeg Benaja!' Ja need tulid kuninga ette.

³³And the king saith to them, `Take with you the servants of your lord, and ye have caused Solomon my son to ride on mine own mule, and caused him to go down unto Gihon,

³³Ja kuningas ütles neile: 'Võtke enestega kaasa oma isanda sulased ja pange mu poeg Saalomon minu muula selga ning viige ta alla Giihoni äärde!

³⁴and anointed him there hath Zadok the priest — and Nathan the prophet — for king over Israel, and ye have blown with a trumpet, and said, Let king Solomon live;

³⁴Seal võidku preester Saadok ja prohvet Naatan ta Iisraeli kuningaks! Ja puhuge sarve ning ütelge: 'Elagu kuningas Saalomon!'

³⁵and ye have come up after him, and he hath come in and hath sat on my throne, and he doth reign in my stead, and him I have appointed to be leader over Israel, and over Judah.`

³⁵Tulge siis tema järel üles, ja tema tulgu ning istugu mu aujärjele ja olgu minu asemel kuningas! Mina olen käskinud teda olla Iisraeli ja Juuda vürstiks.'

³⁶And Benaiah son of Jehoiada answereth the king, and saith, `Amen! so doth Jehovah, God of my lord the king, say;

³⁶Siis kostis Benaja, Joojada poeg, kuningale ja ütles: 'Aamen! Nõnda öelgu ka Issand, mu isanda kuninga Jumal!

³⁷as Jehovah hath been with my lord the king, so is He with Solomon, and doth make his throne greater than the throne of my lord king David.`

³⁷Nõnda nagu Issand on olnud mu isandaga, kuningaga, nõnda olgu ta Saalomoniga ja ta tehku tema aujärg suuremaks, kui on mu isanda, kuningas Taaveti aujärg!'

³⁸And Zadok the priest goeth down, and Nathan the prophet, and Benaiah son of Jehoiada, and the Cherethite, and the Pelethite, and they cause Solomon to ride on the mule of king David, and cause him to go unto Gihon,

³⁸Siis läksid preester Saadok, prohvet Naatan ja Benaja, Joojada poeg, ning kreedid ja pleedid ja panid Saalomoni kuningas Taaveti muula selga ning viisid ta Giihoni äärde.

³⁹and Zadok the priest taketh the horn of oil out of the tent, and anointeth Solomon, and they blow with a trumpet, and all the people say, `Let king Solomon live.`

³⁹Ja preester Saadok võttis telgist õlisarve ning võidis Saalomoni; nad puhusid sarve ja kogu rahvas hüüdis: 'Elagu kuningas Saalomon!'

⁴⁰And all the people come up after him, and the people are piping with pipes, and rejoicing — great joy, and the earth rendeth with their voice.

⁴⁰Ja kogu rahvas läks tema järel üles, rahvas puhus vilet ja kõik olid väga rõõmsad, nõnda et maa lõhkes nende kärast.

⁴¹And Adonijah heareth, and all those called, who [are] with him, and they have finished to eat, and Joab heareth the noise of the trumpet, and saith, `Wherefore [is] the noise of the city roaring?`

⁴¹Aga Adonija ja kõik kutsutud, kes olid ta juures, kuulsid seda just siis, kui nad söömise olid lõpetanud. Ja kui Joab kuulis sarvehäält, siis ta küsis: 'Mispärast kostab linnast niisugune kära?'

⁴²He is yet speaking, and lo, Jonathan son of Abiathar the priest hath come in, and Adonijah saith, `Come in, for a man of valour thou [art], and thou bearest good tidings.`

⁴²Kui ta alles rääkis, vaata, siis tuli Joonatan, preester Ebjatari poeg, ja Adonija ütles: 'Tule sisse, sest sa oled tubli mees ja tood häid sõnumeid!'

⁴³And Jonathan answereth and saith to Adonijah, `Verily our lord king David hath caused Solomon to reign,

⁴³Aga Joonatan kostis ja ütles Adonijale: 'Vastupidi! Meie isand, kuningas Taavet, on tõstnud Saalomoni kuningaks.

⁴⁴and the king sendeth with him Zadok the priest, and Nathan the prophet, and Benaiah son of Jehoiada, and the Cherethite, and the Pelethite, and they cause him to ride on the king`s mule,

⁴⁴Kuningas läkitas koos temaga preester Saadoki ja prohvet Naatani ja Benaja, Joojada poja, ning kreedid ja pleedid, ja nad panid ta kuninga muula selga.

⁴⁵and they anoint him — Zadok the priest and Nathan the prophet — for king in Gihon, and are come up thence rejoicing, and the city is moved; it [is] the noise that ye have heard.

⁴⁵Siis võidsid preester Saadok ja prohvet Naatan ta Giihoni ääres kuningaks, ja nad tulid sealt rõõmustades üles ning kogu linn oli liikvel. See oligi kära, mida te kuulsite.

⁴⁶`And also Solomon hath sat on the throne of the kingdom,

⁴⁶Saalomon istubki juba kuninglikul aujärjel.

⁴⁷and also the servants of the king have come into bless our lord king David, saying, Thy God doth make the name of Solomon better than thy name, and his throne greater than thy throne; and the king boweth himself on the bed,

⁴⁷Ka kuninga sulased tulid õnnitlema meie isandat, kuningas Taavetit, öeldes: 'Tehku su Jumal Saalomoni nimi sinu nimest kuulsamaks ja tehku ta tema aujärg sinu aujärjest suuremaks!' Ja kuningas kummardas oma voodis.

⁴⁸and also thus hath the king said, Blessed [is] Jehovah, God of Israel, who hath given to-day [one] sitting on my throne, and mine eyes seeing.`

⁴⁸Kuningas ütles veel nõnda: 'Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes täna on andnud mu aujärjele istuja, ja et ma näen seda oma silmaga!'

⁴⁹And they tremble, and rise — all those called who [are] for Adonijah — and go, each on his way;

⁴⁹Siis värisesid ja tõusid üles kõik need kutsutud, kes olid Adonija juures, ja läksid igaüks oma teed.

⁵⁰and Adonijah feareth because of Solomon, and riseth, and goeth, and layeth hold on the horns of the altar.

⁵⁰Ja Adonija kartis Saalomoni; ta tõusis üles ja läks ning haaras kinni altari sarvedest.

⁵¹And it is declared to Solomon, saying, `Lo, Adonijah feareth king Solomon, and lo, he hath laid hold on the horns of the altar, saying, Let king Solomon swear to me as to-day — he doth not put to death his servant by the sword.`

⁵¹Ja Saalomonile anti teada ning öeldi: 'Vaata, Adonija kardab kuningas Saalomoni, ja näe, ta hoiab kinni altari sarvedest, öeldes: 'Kuningas Saalomon vandugu mulle täna, et ta ei surma mõõgaga oma sulast!''

⁵²And Solomon saith, `If he becometh a virtuous man — there doth not fall of his hair to the earth, and if evil is found in him — then he hath died.`

⁵²Siis ütles Saalomon: 'Kui ta jääb tubliks meheks, siis ei lange temalt juuksekarvagi maha, aga kui temas leitakse kurja, siis peab ta surema.'

⁵³And king Solomon sendeth, and they bring him down from off the altar, and he cometh in and boweth himself to king Solomon, and Solomon saith to him, `Go to thy house.`

⁵³Ja kuningas Saalomon läkitas talle järele ning laskis ta altarilt alla tuua. Siis ta tuli ning kummardas kuningas Saalomoni ees. Ja Saalomon ütles temale: 'Mine oma kotta!'