¹And Rehoboam goeth to Shechem, for to Shechem hath all Israel come to make him king.

¹Ja Rehabeam läks Sekemisse, sest kogu Iisrael oli tulnud Sekemisse teda kuningaks tõstma.

²And it cometh to pass, at Jeroboam son of Nebat`s hearing (and he [is] yet in Egypt where he hath fled from the presence of Solomon the king, and Jeroboam dwelleth in Egypt),

²Seda kuulis Jerobeam, Nebati poeg, sest ta oli alles Egiptuses, kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest, ja Jerobeam elas Egiptuses.

³that they send and call for him; and they come — Jeroboam and all the assembly of Israel — and speak unto Rehoboam, saying,

³Ja nad läkitasid käskjalad ning kutsusid tema; ja Jerobeam ning kogu Iisraeli kogudus tulid, ja nad rääkisid Rehabeamiga, öeldes:

⁴`Thy father made hard our yoke, and thou, now, make light [some] of the hard service of thy father, and his heavy yoke that he put upon us, and we serve thee.`

⁴'Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud, siis me teenime sind!'

⁵And he saith unto them, `Go — yet three days, and come back unto me;` and the people go.

⁵Aga tema vastas neile: 'Minge veel kolmeks päevaks ära ja tulge siis tagasi mu juurde!' Ja rahvas läks.

⁶And king Rehoboam consulteth with the elders who have been standing in the presence of Solomon his father, in his being alive, saying, `How are ye counselling to answer this people?`

⁶Ja kuningas Rehabeam pidas nõu vanematega, kes olid seisnud tema isa Saalomoni teenistuses, kui ta veel elas, öeldes: 'Mis nõu te annate, et sellele rahvale midagi vastata?'

⁷And they speak unto him, saying, `If, to-day, thou art servant to this people, and hast served them, and answered them, and spoken unto them good words, then they have been to thee servants all the days.`

⁷Nad vastasid temale, öeldes: 'Kui sa nüüd tahad olla sulaseks sellele rahvale ja teenida neid, vastad neile ja räägid neile häid sõnu, siis jäävad nad sulle igavesti sulasteks.'

⁸And he forsaketh the counsel of the elders which they counselled him, and consulteth with the lads who have grown up with him, who are standing before him;

⁸Aga ta hülgas vanemate nõu, mida need temale andsid, ja pidas nõu noorematega, kes olid kasvanud koos temaga ja seisid tema teenistuses.

⁹and he saith unto them, `What are ye counselling, and we answer this people, who have spoken unto me, saying, Lighten [somewhat] of the yoke that thy father put upon us?`

⁹Ja ta ütles neile: 'Mis nõu te annate, et saaksime midagi vastata sellele rahvale, kes minuga kõneles, öeldes: Kergenda iket, mille su isa on meile peale pannud?'

¹⁰And they speak unto him — the lads who had grown up with him — saying, `Thus dost thou say to this people who have spoken unto thee, saying, Thy father made our yoke heavy, and thou, make [it] light upon us; thus dost thou speak unto them, My little [finger] is thicker than the loins of my father;

¹⁰Ja nooremad, kes olid kasvanud koos temaga, vastasid temale, öeldes: 'Ütle nõnda rahvale, kes sinuga on kõnelnud ja sulle on öelnud: Su isa tegi meie ikke raskeks, aga kergenda sina seda meile - ütle neile nõnda: Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad!

¹¹and now, my father laid on you a heavy yoke, and I add to your yoke; my father chastised you with whips, and I — I chastise you with scorpions.`

¹¹Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa. Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega.'

¹²And they come — Jeroboam and all the people — unto Rehoboam, on the third day, as the king had spoken, saying, `Come back unto me on the third day.`

¹²Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: 'Tulge kolmandal päeval tagasi mu juurde!'

¹³And the king answereth the people sharply, and forsaketh the counsel of the elders which they counselled him,

¹³Ja kuningas vastas rahvale karmilt ning hülgas vanemate nõu, mis need olid andnud,

¹⁴and speaketh unto them, according to the counsel of the lads, saying, `My father made your yoke heavy, and I add to your yoke; my father chastised you with whips, and I — I chastise you with scorpions;`

¹⁴ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: 'Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan teie ikkele veel lisa. Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan teid okaspiitsadega.'

¹⁵and the king hearkened not unto the people, for the revolution was from Jehovah, in order to establish His word that Jehovah spake by the hand of Ahijah the Shilonite unto Jeroboam son of Nebat.

¹⁵Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli Issandalt, et läheks tõeks tema sõna, mis Issand oli kõnelnud siilolase Ahija läbi Jerobeamile, Nebati pojale.

¹⁶And all Israel see that the king hath not hearkened unto them, and the people send the king back word, saying, `What portion have we in David? yea, there is no inheritance in the son of Jesse; to thy tents, O Israel; now see thy house, O David!` and Israel goeth to its tents.

¹⁶Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda: 'Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!' Ja Iisrael läks oma telkidesse.

¹⁷As to the sons of Israel, those dwelling in the cities of Judah — over them reign doth Rehoboam.

¹⁷Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid Juuda linnades.

¹⁸And king Rehoboam sendeth Adoram who [is] over the tribute, and all Israel cast at him stones, and he dieth; and king Rehoboam hath strengthened himself to go up into a chariot to flee to Jerusalem;

¹⁸Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Adorami, kes oli sunnitöö ülevaataja, siis kogu Iisrael viskas teda kividega, nõnda et ta suri; kuningas Rehabeam ise astus aga kärmesti vankrisse ja põgenes Jeruusalemma.

¹⁹and Israel transgresseth against the house of David unto this day.

¹⁹Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.

²⁰And it cometh to pass, at all Israel`s hearing that Jeroboam hath returned, that they send and call him unto the company, and cause him to reign over all Israel; none hath been after the house of David save the tribe of Judah alone.

²⁰Ja kui kogu Iisrael kuulis, et Jerobeam oli tagasi tulnud, siis läkitasid nad talle järele ja kutsusid ta koguduse juurde ning tõstsid ta kuningaks kogu Iisraelile; Taaveti soo järel ei käinud muud kui üksnes Juuda suguharu.

²¹And Rehoboam cometh to Jerusalem, and assembleth all the house of Judah and the tribe of Benjamin, a hundred and eighty thousand chosen warriors, to fight with the house of Israel, to bring back the kingdom to Rehoboam son of Solomon.

²¹Ja kui Rehabeam tuli Jeruusalemma, siis ta kogus kokku kogu Juuda soo ja Benjamini suguharu, sada kaheksakümmend tuhat valitud sõjakõlvulist meest, et sõdida Iisraeli soo vastu ja taastada kuningriik Rehabeamile, Saalomoni pojale.

²²And the word of God is unto Shemaiah a man of God, saying,

²²Aga jumalamehele Semajale tuli Jumala sõna, kes ütles:

²³`Speak unto Rehoboam son of Solomon, king of Judah, and unto all the house of Judah and Benjamin, and the rest of the people, saying,

²³'Räägi Saalomoni poja Rehabeamiga, Juuda kuningaga, ja kogu Juuda ja Benjamini sooga ja ülejäänud rahvaga ning ütle:

²⁴Thus said Jehovah, Ye do not go up nor fight with your brethren the sons of Israel; turn back each to his house, for from Me hath this thing been;` and they hear the word of Jehovah, and turn back to go according to the word of Jehovah.

²⁴Nõnda ütleb Issand: Te ei tohi minna ega sõdida oma vendade Iisraeli laste vastu! Igamees mingu tagasi koju, sest see lugu on lastud sündida minu poolt!' Ja nad võtsid kuulda Issanda sõna, pöördusid ümber ja läksid, nagu Issand oli käskinud.

²⁵And Jeroboam buildeth Shechem in the hill-country of Ephraim, and dwelleth in it, and goeth out thence, and buildeth Penuel;

²⁵Siis Jerobeam kindlustas Sekemi Efraimi mäestikus ja elas seal; ja sealt ta läks ning kindlustas Penueli.

²⁶and Jeroboam saith in his heart, `Now doth the kingdom turn back to the house of David —

²⁶Ja Jerobeam mõtles oma südames: 'Nüüd läheb kuningriik tagasi Taaveti soole.

²⁷if this people go up to make sacrifices in the house of Jehovah in Jerusalem, then hath the heart of this people turned back unto their lord, unto Rehoboam king of Judah, and they have slain me, and turned back unto Rehoboam king of Judah.`

²⁷Kui see rahvas läheb ohverdama tapaohvreid Issanda kojas Jeruusalemmas, siis pöördub selle rahva süda nende isanda, Juuda kuninga Rehabeami poole ja nad tapavad minu ning pöörduvad Juuda kuninga Rehabeami poole.'

²⁸And the king taketh counsel, and maketh two calves of gold, and saith unto them, `Enough to you of going up to Jerusalem; lo, thy gods, O Israel, which brought thee up out of the land of Egypt.`

²⁸Ja kuningas pidas nõu, valmistas siis kaks kuldvasikat ning ütles rahvale: 'Saagu teile küllalt Jeruusalemma minekust! Vaata, Iisrael, siin on sinu jumalad, kes tõid sind ära Egiptusemaalt.'

²⁹And he setteth the one in Beth-El, and the other he hath put in Dan,

²⁹Ja ta pani ühe Peetelisse ja teise Daani.

³⁰and this thing becometh a sin, and the people go before the one — unto Dan.

³⁰Sellest aga tuli patt, et rahvas läks neist ühe juurde kuni Daanini.

³¹And he maketh the house of high places, and maketh priests of the extremities of the people, who were not of the sons of Levi;

³¹Ja Jerobeam ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid.

³²and Jeroboam maketh a festival in the eighth month, in the fifteenth day of the month, like the festival that [is] in Judah, and he offereth on the altar — so did he in Beth-El — to sacrifice to the calves which he made, and he hath appointed in Beth-El the priests of the high places that he made.

³²Ja ta seadis kaheksanda kuu viieteistkümnendale päevale samasuguse püha, nagu oli Juudamaal, ja läks ise üles altarile; nõnda tegi ta Peetelis, et ohverdada vasikaile, mis ta oli teinud. Ja ta seadis Peetelis preestrid ohvriküngaste tarvis, mis ta oli teinud.

³³And he offereth up on the altar that he made in Beth-El, on the fifteenth day of the eighth month, in the month that he devised of his own heart, and he maketh a festival to the sons of Israel, and offereth on the altar — to make perfume.

³³Ta tõusis altarile, mille ta Peetelis oli teinud, kaheksanda kuu viieteistkümnendal päeval, selles kuus, mille ta ise oli määranud ja seadnud pühaks Iisraeli lastele; ta tõusis altarile suitsutama.