¹And there is a certain man of Ramathaim-Zophim, of the hill-country of Ephraim, and his name [is] Elkanah, son of Jeroham, son of Elihu, son of Tohu, son of Zuph, and Ephrathite,

¹Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.

²and he hath two wives, the name of the one [is] Hannah, and the name of the second Peninnah, and Peninnah hath children, and Hannah hath no children.

²Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.

³And that man hath gone up out of his city from time to time, to bow himself, and to sacrifice, before Jehovah of Hosts, in Shiloh, and there [are] two sons of Eli, Hophni and Phinehas, priests to Jehovah.

³See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.

⁴And the day cometh, and Elkanah sacrificeth, and he hath given to Peninnah his wife, and to all her sons and her daughters, portions,

⁴Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.

⁵and to Hannah he giveth a certain portion — double, for he hath loved Hannah, and Jehovah hath shut her womb;

⁵Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.

⁶and her adversity hath also provoked her greatly, so as to make her tremble, for Jehovah hath shut up her womb.

⁶Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.

⁷And so he doth year by year, from the time of her going up into the house of Jehovah, so it provoketh her, and she weepeth, and doth not eat.

⁷Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.

⁸And Elkanah her husband saith to her, `Hannah, why weepest thou? and why dost thou not eat? and why is thy heart afflicted? am I not better to thee than ten sons?`

⁸Siis küsis temalt ta mees Elkana: 'Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?'

⁹And Hannah riseth after eating in Shiloh, and after drinking, and Eli the priest is sitting on the throne by the side-post of the temple of Jehovah.

⁹Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,

¹⁰And she is bitter in soul, and prayeth unto Jehovah, and weepeth greatly,

¹⁰ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.

¹¹and voweth a vow, and saith, `Jehovah of Hosts, if Thou dost certainly look on the affliction of Thy handmaid, and hast remembered me, and dost not forget Thy handmaid, and hast given to Thy handmaid seed of men — then I have given him to Jehovah all days of his life, and a razor doth not go up upon his head.`

¹¹Ja ta andis tõotuse ning ütles: 'Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!'

¹²And it hath been, when she multiplied praying before Jehovah, that Eli is watching her mouth,

¹²Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,

¹³and Hannah, she is speaking to her heart, only her lips are moving, and her voice is not heard, and Eli reckoneth her to be drunken.

¹³sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.

¹⁴And Eli saith unto her, `Until when are thou drunken? turn aside thy wine from thee.`

¹⁴Ja Eeli ütles temale: 'Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!'

¹⁵And Hannah answereth and saith, `No, my lord, A woman sharply pained in spirit I [am], and wine and strong drink I have not drunk, and I pour out my soul before Jehovah;

¹⁵Aga Hanna vastas ning ütles: 'Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.

¹⁶put not thy handmaid before a daughter of worthlessness, for from the abundance of my meditation, and of my provocation, I have spoken hitherto.`

¹⁶Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!'

¹⁷And Eli answereth and saith, `Go in peace, and the God of Israel doth give thy petition which thou hast asked of Him.`

¹⁷Ja Eeli vastas ning ütles: 'Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!'

¹⁸And she saith, `Let thy handmaid find grace in thine eyes;` and the woman goeth on her way, and eateth, and her countenance hath not been [sad] for it any more.

¹⁸Ja tema ütles: 'Leidku su teenija armu su silmis!' Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.

¹⁹And they rise early in the morning, and bow themselves before Jehovah, and turn back, and come in unto their house in Ramah, and Elkanah knoweth Hannah his wife, and Jehovah remembereth her;

¹⁹Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.

²⁰and it cometh to pass, at the revolution of the days, that Hannah conceiveth, and beareth a son, and calleth his name Samuel, `for, from Jehovah I have asked him.`

²⁰Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. 'Sest ma palusin teda Issandalt,' ütles Hanna.

²¹And the man Elkanah goeth up, and all his house, to sacrifice to Jehovah the sacrifice of the days, and his vow.

²¹Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Issandale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust,

²²And Hannah hath not gone up, for she said to her husband, `Till the youth is weaned — then I have brought him in, and he hath appeared before the face of Jehovah, and dwelt there — unto the age.`

²²Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: 'Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.'

²³And Elkanah her husband saith to her, `Do that which is good in thine eyes; abide till thy weaning him; only, Jehovah establish His word;` and the woman abideth and suckleth her son till she hath weaned him,

²³Ja ta mees Elkana ütles temale: 'Tee, nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Issand ainult kinnitagu oma sõna!' Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.

²⁴and she causeth him to go up with her when she hath weaned him, with three bullocks, and one ephah of flour, and a bottle of wine, and she bringeth him into the house of Jehovah at Shiloh, and the youth [is but] a youth.

²⁴Ja ta viis tema enesega üles, kui ta tema oli võõrutanud, koos kolme härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi veiniga; ta viis tema Issanda kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.

²⁵And they slaughter the bullock, and bring in the youth unto Eli,

²⁵Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juurde.

²⁶and she saith, `O, my lord, thy soul liveth! my lord, I [am] the woman who stood with thee in this [place], to pray unto Jehovah;

²⁶Ja Hanna ütles: 'Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Issandat paludes.

²⁷for this youth I prayed, and Jehovah doth give to me my petition which I asked of Him;

²⁷Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.

²⁸and also I have caused him to be asked for Jehovah, all the days that he hath lived — he is asked for Jehovah;` and he boweth himself there before Jehovah.

²⁸Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!' Ja Saamuel kummardas seal Issandat.