¹And the day cometh that Jonathan son of Saul saith unto the young man bearing his weapons, `Come, and we pass over unto the station of the Philistines, which [is] on the other side of this;` and to his father he hath not declared [it].

¹Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile, kes kandis tema sõjariistu: 'Tule, lähme vilistite valvemeeskonna juurde, kes on seal teisel pool!' Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud.

²And Saul is abiding at the extremity of Gibeah, under the pomegranate which [is] in Migron, and the people who [are] with him, about six hundred men,

²Saul istus siis Gibea servas Migronis oleva granaatõunapuu all ja temaga koos olevat rahvast oli ligi kuussada meest,

³and Ahiah, son of Ahitub, brother of I-Chabod, son of Phinehas son of Eli priest of Jehovah in Shiloh, bearing an ephod; and the people knew not that Jonathan hath gone.

³ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Issanda preestri Eeli poja Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et Joonatan oli ära läinud.

⁴And between the passages where Jonathan sought to pass over unto the station of the Philistines [is] the edge of a rock on the one side, and the edge of a rock on the other side, and the name of the one is Bozez, and the name of the other Seneh.

⁴Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistite valvemeeskonna juurde minnes ületada, oli kaljurünk, niihästi siin- kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne.

⁵The one edge [is] fixed on the north over-against Michmash, and the one on the south over-against Gibeah.

⁵Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool Geba kohal.

⁶And Jonathan saith unto the young man bearing his weapons, `Come, and we pass over unto the station of these uncircumcised; it may be Jehovah doth work for us, for there is no restraint to Jehovah to save by many or by few.`

⁶Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: 'Tule, lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juurde, vahest teeb Issand midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Issandat aitamast palju või pisku läbi!'

⁷And the bearer of his weapons saith to him, `Do all that [is] in thy heart; turn for thee; lo, I [am] with thee, as thine own heart.`

⁷Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: 'Tee kõik, milleks su süda kutsub, mine! Vaata, ma olen sinuga ühel nõul!'

⁸And Jonathan saith, `Lo, we are passing over unto the men, and are revealed unto them;

⁸Ja Joonatan ütles: 'Vaata, minnes üles meeste juurde, me näitame endid neile.

⁹if thus they say unto us, `Stand still till we have come unto you,` then we have stood in our place, and do not go up unto them;

⁹Kui nad ütlevad meile nõnda: Seiske paigal, kuni me tuleme teie juurde!, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juurde.

¹⁰and if thus they say, `Come up against us,` then we have gone up, for Jehovah hath given them into our hand, and this to us [is] the sign.

¹⁰Aga kui nad ütlevad meile nõnda: Tulge üles meie juurde!, siis me läheme, sest siis on Issand andnud nad meie kätte ja see olgu meile märgiks!'

¹¹And revealed are both of them unto the station of the Philistines, and the Philistines say, `Lo, Hebrews are coming out of the holes where they have hid themselves.`

¹¹Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: 'Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud.'

¹²And the men of the station answer Jonathan, and the bearer of his weapons, and say, `Come up unto us, and we cause you to know something.` And Jonathan saith unto the bearer of his weapons, `Come up after me, for Jehovah hath given them into the hand of Israel.`

¹²Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade kandjat ning ütlesid: 'Tulge üles meie juurde, siis me teid alles õpetame!' Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: 'Tule minu järel, sest Issand on andnud nad Iisraeli kätte!'

¹³And Jonathan goeth up on his hands, and on his feet, and the bearer of his weapons after him; and they fall before Jonathan, and the bearer of his weapons is putting to death after him.

¹³Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema taga.

¹⁴And the first smiting which Jonathan and the bearer of his weapons have smitten is of about twenty men, in about half a furrow of a yoke of a field,

¹⁴See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal.

¹⁵and there is a trembling in the camp, in the field, and among all the people, the station and the destroyers have trembled — even they, and the earth shaketh, and it becometh a trembling of God.

¹⁵Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval, valvemeeskonnad ja hävitussalgad lõdisesid samuti. Maa värises - ja tekkis hirm Jumala ees!

¹⁶And the watchmen of Saul in Gibeah of Benjamin see, and lo, the multitude hath melted away, and it goeth on, and is beaten down.

¹⁶Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis voogas rahvahulk sinna ja tänna.

¹⁷And Saul saith to the people who [are] with him, `Inspect, I pray you, and see; who hath gone from us?` and they inspect, and lo, Jonathan and the bearer of his weapons are not.

¹⁷Ja Saul ütles rahvale, kes oli koos temaga: 'Lugege ometi üle ja vaadake, kes on meie juurest ära läinud!' Ja nad lugesid üle, ja vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja.

¹⁸And Saul saith to Ahiah, `Bring nigh the ark of God;` for the ark of God hath been on that day with the sons of Israel.

¹⁸Siis ütles Saul Ahijale: 'Too Jumala laegas siia!' Sest Jumala laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures.

¹⁹And it cometh to pass, while Saul spake unto the priest, that the noise which [is] in the camp of the Philistines goeth on, going on and becoming great, and Saul saith unto the priest, `Remove thy hand.`

¹⁹Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistite leeris üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: 'Tõmba oma käsi tagasi!'

²⁰And Saul is called, and all the people who [are] with him, and they come in unto the battle, and, lo, the sword of each hath been against his neighbour — a very great destruction.

²⁰Siis Saul ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid sõjakisa ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus oli väga suur.

²¹And the Hebrews [who] have been for the Philistines as heretofore, who had gone up with them into the camp, have turned round, even they, to be with Israel who [are] with Saul and Jonathan,

²¹Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistite juures, kes olid koos nendega leeri tulnud, nemadki liitusid Iisraeli lastega, kes olid koos Sauli ja Joonataniga.

²²and all the men of Israel, who are hiding themselves in the hill-country of Ephraim, have heard that the Philistines have fled, and they pursue — even they — after them in battle.

²²Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi mäestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid tapluses taga.

²³And Jehovah saveth Israel on that day, and the battle hath passed over to Beth-Aven.

²³Nõnda aitas Issand sel päeval Iisraeli ja taplus kandus teisele poole Beet-Aavenit.

²⁴And the men of Israel have been distressed on that day, and Saul adjureth the people, saying, `Cursed [is] the man who eateth food till the evening, and I have been avenged of mine enemies;` and none of the people hath tasted food.

²⁴Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, öeldes: 'Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!' Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.

²⁵And all [they of] the land have come into a forest, and there is honey on the face of the field;

²⁵Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas.

²⁶and the people come in unto the forest, and lo, the honey dropped, and none is moving his hand unto his mouth, for the people feared the oath.

²⁶Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juurde, sest rahvas kartis vannet.

²⁷And Jonathan hath not heard of his father`s adjuring the people, and putteth forth the end of the rod, which [is] in his hand, and dippeth it in the honeycomb, and bringeth back his hand unto his mouth — and his eyes see!

²⁷Joonatan ei olnud aga kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama.

²⁸And a man of the people answereth and saith, `Thy father certainly adjured the people, saying, Cursed [is] the man who eateth food to-day; and the people are weary.`

²⁸Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: 'Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb! Seepärast on rahvas nii väsinud.'

²⁹And Jonathan saith, `My father hath troubled the land; see, I pray you, that mine eyes have become bright because I tasted a little of this honey.

²⁹Ja Joonatan ütles: 'Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!

³⁰How much more if the people had well eaten to-day of the spoil of its enemies which it hath found, for now, the smiting hath not been great among the Philistines.`

³⁰Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt. Sest nüüd ei ole vilistite kaotus mitte suurenenud.'

³¹And they smite on that day among the Philistines from Michmash to Aijalon, and the people are very weary,

³¹Sel päeval olid nad löönud vilisteid Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.

³²and the people make unto the spoil, and take sheep, and oxen, and sons of the herd, and slaughter on the earth, and the people eat with the blood.

³²Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis lambaid, kitsi, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid koos verega.

³³And they declare to Saul, saying, `Lo, the people are sinning against Jehovah, to eat with the blood.` And he saith, `Ye have dealt treacherously, roll unto me to-day a great stone.`

³³Aga Saulile anti teada ja üteldi: 'Vaata, rahvas teeb pattu Issanda vastu, kui ta sööb koos verega.' Ja tema ütles: 'Teie ei ole olnud truud. Veeretage nüüd mu juurde üks suur kivi!'

³⁴And Saul saith, `Be ye scattered among the people, and ye have said to them, Bring ye nigh unto me each his ox, and each his sheep; and ye have slain [them] in this place, and eaten, and ye do not sin against Jehovah to eat with the blood.` And all the people bring nigh each his ox, in his hand, that night, and slaughter [them] there.

³⁴Ja Saul ütles: 'Minge laiali rahva sekka ja öelge neile: Igaüks toogu minu juurde oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Issanda vastu, süües koos verega!' Ja sel ööl tõi kogu rahvast igaüks oma härja oma käega ja nad tapsid need seal.

³⁵And Saul buildeth an alter to Jehovah; with it he hath begun to build altars to Jehovah.

³⁵Ja Saul ehitas altari Issandale; see oli esimene altar, mille ta Issandale ehitas.

³⁶And Saul saith, `Let us go down after the Philistines by night, and we prey upon them till the light of the morning, and leave not a man of them.` And they say, `All that is good in thine eyes do.` And the priest saith, `Let us draw near hither unto God.`

³⁶Ja Saul ütles: 'Lähme öösel vilistitele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles ühtainsatki!' Ja nemad vastasid: 'Tee kõik, mis su silmis hea on!' Aga preester ütles: 'Astugem siia Jumala ette!'

³⁷And Saul asketh of God, `Do I go down after the Philistines? dost Thou give them into the hand of Israel?` and He hath not answered him on that day.

³⁷Siis küsis Saul Jumalalt: 'Kas pean minema vilistitele järele? Kas sa annad nad Iisraeli kätte?' Aga Issand ei vastanud temale sel päeval.

³⁸And Saul saith, `Draw ye nigh hither all, the chiefs of the people, and know and see in what this sin hath been to-day;

³⁸Siis ütles Saul: 'Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!

³⁹for, Jehovah liveth, who is saving Israel: surely if it be in Jonathan my son, surely he doth certainly die;` and none is answering him out of all the people.

³⁹Sest nii tõesti kui elab Issand, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, siis peab ta surema!' Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.

⁴⁰And he saith unto all Israel, `Ye — ye are on one side, and I and Jonathan my son are on another side;` and the people say unto Saul, `That which is good in thine eyes do.`

⁴⁰Siis ütles Saul kogu Iisraelile: 'Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!' Ja rahvas vastas Saulile: 'Tee, mis su silmis hea on!'

⁴¹And Saul saith unto Jehovah, God of Israel, `Give perfection;` and Jonathan and Saul are captured, and the people went out.

⁴¹Ja Saul ütles Issandale, Iisraeli Jumalale: 'Anna tummim!' Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.

⁴²And Saul saith, `Cast between me and Jonathan my son;` and Jonathan is captured.

⁴²Siis ütles Saul: 'Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!' Ja liisk langes Joonatanile.

⁴³And Saul saith unto Jonathan, `Declare to me, what hast thou done?` and Jonathan declareth to him, and saith, `I certainly tasted with the end of the rod that [is] in my hand a little honey; lo, I die!`

⁴³Ja Saul ütles Joonatanile: 'Räägi mulle, mida sa oled teinud?' Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: 'Ma maitsesin tõesti minu käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!'

⁴⁴And Saul saith, `Thus doth God do, and thus doth He add, for thou dost certainly die, Jonathan.`

⁴⁴Siis ütles Saul: 'Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!'

⁴⁵And the people say unto Saul, `Doth Jonathan die who wrought this great salvation in Israel? — a profanation! Jehovah liveth, if there falleth from the hair of his head to the earth, for with God he hath wrought this day;` and the people rescue Jonathan, and he hath not died.

⁴⁵Aga rahvas ütles Saulile: 'Kas Joonatan peab surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Issand elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval tegi ta seda koos Jumalaga!' Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.

⁴⁶And Saul goeth up from after the Philistines, and the Philistines have gone to their place;

⁴⁶Siis Saul läks ära ega ajanud vilisteid taga, ja vilistid läksid oma paika.

⁴⁷and Saul captured the kingdom over Israel, and he fighteth round about against all his enemies, against Moab, and against the Bene-Ammon, and against Edom, and against the kings of Zobah, and against the Philistines, and whithersoever he turneth he doth vex [them].

⁴⁷Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis sõdis ta kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu: moabide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistite vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.

⁴⁸And he maketh a force, and smiteth Amalek, and delivereth Israel out of the hand of its spoiler.

⁴⁸Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.

⁴⁹And the sons of Saul are Jonathan, and Ishui, and Melchi-Shua; as to the name of his two daughters, the name of the first-born [is] Merab, and the name of the younger Michal;

⁴⁹Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi oli Meerab ja noorema nimi Miikal.

⁵⁰and the name of the wife of Saul [is] Ahinoam, daughter of Ahimaaz; and the name of the head of his host [is] Abner son of Ner, uncle of Saul;

⁵⁰Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli lelle Neeri poeg.

⁵¹and Kish [is] father of Saul, and Ner father of Abner [is] son of Ahiel.

⁵¹Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.

⁵²And the war is severe against the Philistines all the days of Saul; when Saul hath seen any mighty man, and any son of valour, then he doth gather him unto himself.

⁵²Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistite vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnda tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juurde.