¹And strengthen himself doth Solomon son of David over his kingdom, and Jehovah his God [is] with him, and maketh him exceedingly great.

¹Ja Saalomon, Taaveti poeg, osutus tugevaks oma kuningriigis, ja Issand, tema Jumal, oli temaga ning tegi ta väga suureks.

²And Solomon saith to all Israel, to heads of the thousands, and of the hundreds, and to judges, and to every honourable one of all Israel, heads of the fathers,

²Ja Saalomon andis käsu kogu Iisraelile, tuhande- ja sajapealikuile, kohtumõistjaile ja kõigile juhtidele kogu Iisraelis, perekondade peameestele,

³and they go -- Solomon, and all the assembly with him -- to the high place that [is] in Gibeon, for there hath been God's tent of meeting, that Moses, servant of Jehovah, made in the wilderness,

³ja Saalomon ning terve kogudus koos temaga läksid ohvrikünkale, mis oli Gibeonis, sest seal oli Jumala kogudusetelk, mille Issanda sulane Mooses kõrbes oli teinud.

⁴but the ark of God had David brought up from Kirjath-Jearim, when David prepared for it, for he stretched out for it a tent in Jerusalem;

⁴Ometi oli Taavet toonud Jumala laeka Kirjat-Jearimist paika, mille Taavet selleks oli valmistanud; sest ta oli Jeruusalemmas selle jaoks telgi üles löönud.

⁵and the altar of brass that Bezaleel son of Uri, son of Hur made, he put before the tabernacle of Jehovah; and Solomon and the assembly seek to it.

⁵Aga vaskaltar, mille Betsaleel, Huuri poja Uuri poeg, oli teinud, oli seal Issanda elamu ees; seal otsisid Saalomon ja kogudus Issandat.

⁶And Solomon goeth up thither, on the altar of brass, before Jehovah, that [is] at the tent of meeting, and causeth to ascend upon it a thousand burnt-offerings.

⁶Ja Saalomon ohverdas seal Issanda ees kogudusetelgi vaskaltaril; ta ohverdas selle peal tuhat põletusohvrit.

⁷In that night hath God appeared to Solomon, and saith to him, `Ask -- what do I give to thee?'

⁷Selsamal ööl ilmutas Jumal ennast Saalomonile ja ütles talle: 'Palu, mida ma sulle peaksin andma!'

⁸And Solomon saith to God, `Thou hast done with David my father great kindness, and hast caused me to reign in his stead.

⁸Ja Saalomon vastas Jumalale: 'Sa oled Taavetile, mu isale, suurt heldust osutanud, ja oled minu tema asemele kuningaks tõstnud.

⁹Now, O Jehovah God, is Thy word with David my father stedfast, for Thou hast caused me to reign over a people numerous as the dust of the earth;

⁹Nüüd, Issand Jumal, saagu tõeks su sõna mu isale Taavetile, sest sa oled mu kuningaks tõstnud rahvale, keda on nõnda palju nagu põrmu maa peal!

¹⁰now, wisdom and knowledge give to me, and I go out before this people, and I come in, for who doth judge this Thy great people?'

¹⁰Anna nüüd mulle tarkust ja mõistust minna ja tulla selle rahva eesotsas, sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?'

¹¹And God saith to Solomon, `Because that this hath been with thy heart, and thou hast not asked riches, wealth, and honour, and the life of those hating thee, and also many days hast not asked, and dost ask for thyself wisdom and knowledge, so that thou dost judge My people over which I have caused thee to reign --

¹¹Ja Jumal ütles Saalomonile: 'Et see sul südame peal on ja et sa ei ole palunud rikkust, varandust ega au, ka mitte oma vaenlaste hinge, ja et sa ei ole palunud isegi mitte pikka iga, vaid oled enesele palunud tarkust ja mõistust, et saaksid kohut mõista rahvale, kellele ma sind olen kuningaks tõstnud,

¹²the wisdom and the knowledge is given to thee, and riches and wealth and honour I give to thee, that there hath not been so to the kings who [are] before thee, and after thee it is not so.'

¹²siis olgu sulle antud tarkust ja mõistust! Ja ma annan sulle ka rikkust, varandust ja au, nagu seda ei ole olnud kuningail enne sind ega ole ühelgi pärast sind.'

¹³And Solomon cometh in [from] the high place that [is] in Gibeon to Jerusalem, from before the tent of meeting, and reigneth over Israel,

¹³Ja Saalomon tuli ohvrikünkalt Gibeonist, kogudusetelgi eest, Jeruusalemma ja valitses Iisraeli üle.

¹⁴and Solomon gathereth chariots and horsemen, and he hath a thousand and four hundred chariots, and twelve thousand horsemen, and he placeth them in the cities of the chariots, and with the king in Jerusalem.

¹⁴Ja Saalomon kogus sõjavankreid ja ratsanikke, ja tal oli tuhat nelisada sõjavankrit ja kaksteist tuhat ratsanikku; need paigutas ta vankrilinnadesse ja kuninga juurde Jeruusalemma.

¹⁵And the king maketh the silver and the gold in Jerusalem as stones, and the cedars he made as sycamores that [are] in the low country, for abundance.

¹⁵Ja kuningas hoolitses, et Jeruusalemmas oli hõbedat ja kulda nagu kive, ja seedripuid nõnda palju nagu metsviigipuid Madalmaal.

¹⁶And the source of the horses that [are] to Solomon [is] from Egypt and from Keva; merchants of the king from Keva take at a price,

¹⁶Saalomoni hobused olid toodud Egiptusest ja Kiliikiast; kuninga ülesostjad tõid neid Kiliikiast kindla hinna eest.

¹⁷and they come up, and bring out from Egypt a chariot for six hundred silverlings, and a horse for fifty and a hundred, and so for all the kings of the Hittites, and the kings of Aram -- by their hand they bring out.

¹⁷Egiptusest toodi vanker kuuesaja hõbeseekli eest ja hobune saja viiekümne eest; ja nõnda toodi neid nende vahendusel kõigile hettide ja süürlaste kuningaile.

¹⁸Ja Saalomon käskis ehitada koja Issanda nimele ja kuningliku koja iseenesele.