¹And it cometh to pass, at king Hezekiah`s hearing, that he rendeth his garments, and covereth himself with sackcloth, and entereth the house of Jehovah,

¹Kui kuningas Hiskija seda kuulis, siis ta käristas oma riided lõhki, kattis ennast kotiriidega ja läks Issanda kotta.

²and sendeth Eliakim, who [is] over the house, and Shebna the scribe, and the elders of the priests, covering themselves with sackcloth, unto Isaiah the prophet, son of Amoz,

²Ja ta läkitas kojaülem Eljakimi, kirjutaja Sebna ja preestrite vanemad, kotiriided seljas, prohvet Jesaja, Aamotsi poja juurde,

³and they say unto him, `Thus said Hezekiah — A day of distress, and rebuke, and despising [is] this day; for come have sons unto the birth, and power there is not to bring forth.

³et need ütleksid temale: 'Nõnda ütleb Hiskija: See päev on ahastuse, sõitluse ja teotuse päev. Jah, lapsed on küll jõudnud emakasuudmeni, aga sünnituseks ei ole jõudu.

⁴`It may be Jehovah thy God doth hear all the words of the chief of the butlers with which the king of Asshur his lord hath sent him to reproach the living God, and hath decided concerning the words that Jehovah thy God hath heard, and thou hast lifted up prayer for the remnant that is found.`

⁴Vahest Issand, su Jumal, kuuleb siiski kõiki ülemjoogikallaja sõnu, selle sõnu, kelle tema isand, Assuri kuningas, läkitas teotama elavat Jumalat, ja nõuab aru nende sõnade pärast, mida Issand, su Jumal, on pidanud kuulma? Tee siis palvet selle jäägi pärast, kes on veel olemas!'

⁵And the servants of king Hezekiah come in unto Isaiah,

⁵Kui kuningas Hiskija sulased tulid Jesaja juurde,

⁶and Isaiah saith to them, `Thus do ye say unto your lord: Thus said Jehovah, Be not afraid because of the words that thou hast heard, with which the servants of the king of Asshur have reviled Me.

⁶siis ütles Jesaja neile: 'Öelge oma isandale nõnda: Nii ütleb Issand: Ära karda sõnade pärast, mida sa oled kuulnud, millega Assuri kuninga poisid mind on teotanud!

⁷Lo, I am giving in him a spirit, and he hath heard a report, and hath turned back to his land, and I have caused him to fall by the sword in his land.`

⁷Vaata, ma panen temasse niisuguse vaimu, et kui ta kuuleb kuulujuttu, siis ta läheb tagasi oma maale ja ma lasen ta langeda mõõga läbi ta oma maal.'

⁸And the chief of the butlers turneth back and findeth the king of Asshur fighting against Libnah, for he hath heard that he hath journeyed from Lachish.

⁸Ja ülemjoogikallaja pöördus tagasi ning leidis Assuri kuninga sõdivat Libna vastu; sest ta oli kuulnud, et too oli Laakisest edasi läinud.

⁹And he heareth concerning Tirhakah king of Cush, saying, `Lo, he hath come out to fight with thee;` and he turneth and sendeth messengers unto Hezekiah, saying,

⁹Aga kui Sanherib kuulis kõneldavat Tirhakast, Etioopia kuningast: 'Vaata, ta on välja tulnud, et sõdida sinu vastu', siis ta läkitas käskjalad taas Hiskija juurde, öeldes:

¹⁰`Thus do ye speak unto Hezekiah king of Judah, saying, Let not thy God lift thee up in whom thou art trusting, saying, Jerusalem is not given into the hand of the king of Asshur.

¹⁰'Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte!

¹¹Lo, thou hast heard that which the kings of Asshur have done to all the lands — to devote them; and thou art delivered!

¹¹Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama!

¹²did the gods of the nations deliver them whom my fathers destroyed — Gozan, and Haran, and Rezeph, and the sons of Eden, who [are] in Thelassar?

¹²Kas rahvaste jumalad päästsid need, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevad edenlased?

¹³Where [is] the king of Hamath, and the king of Arpad, and the king of the city of Sepharvaim, Hena, and Ivvah?`

¹³Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?'

¹⁴And Hezekiah taketh the letters out of the hand of the messengers, and readeth them, and goeth up to the house of Jehovah, and Hezekiah spreadeth it before Jehovah.

¹⁴Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette.

¹⁵And Hezekiah prayeth before Jehovah, and saith, `O Jehovah, God of Israel, inhabiting the cherubs, Thou [art] God Himself — Thyself alone — to all the kingdoms of the earth: Thou hast made the heavens and the earth.

¹⁵Ja Hiskija palvetas Issanda ees ning ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa.

¹⁶Incline, O Jehovah, Thine ear, and hear; open, O Jehovah, Thine eyes, and see; and hear Thou the words of Sennacherib with which he hath sent him to reproach the living God.

¹⁶Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silmad ja vaata! Kuule Sanheribi sõnu, selle sõnu, kes on läkitanud teotama elavat Jumalat!

¹⁷`Truly, O Jehovah, kings of Asshur have laid waste the nations, and their land,

¹⁷See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud rahvaid ja nende maid

¹⁸and have put their gods into fire, for they [are] no gods, but work of the hands of man, wood and stone, and destroy them.

¹⁸ja on heitnud tulle nende jumalad, sest need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada.

¹⁹And now, O Jehovah our God, save us, we pray Thee, out of his hand, and know do all kingdoms of the earth that Thou [art] Jehovah God — Thyself alone.`

¹⁹Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid ometi tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, üksi oled Jumal!'

²⁰And Isaiah son of Amoz sendeth unto Hezekiah, saying, `Thus said Jehovah, God of Israel, That which thou hast prayed unto Me concerning Sennacherib king of Asshur I have heard:

²⁰Siis Jesaja, Aamotsi poeg, läkitas Hiskijale ütlema: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Et sa mind oled palunud Assuri kuninga Sanheribi pärast, siis ma olen võtnud kuulda.

²¹this [is] the word that Jehovah spake concerning him: `Trampled on thee — laughed at thee, Hath the virgin daughter of Zion Behind thee shaken the head — Hath the daughter of Jerusalem?

²¹See on sõna, mis Issand tema kohta kõneleb: Neitsi, Siioni tütar, põlastab sind, pilkab sind, Jeruusalemma tütar vangutab su taga pead.

²²Whom hast thou reproached and reviled? And against whom lifted up a voice? Yea, thou dost lift up on high thine eyes — Against the Holy One of Israel!

²²Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Sa oled suureliselt tõstnud oma silmad Iisraeli Püha vastu!

²³By the hand of thy messengers Thou hast reproached the Lord, and sayest: In the multitude of my chariots I have come up to a high place of mountains — The sides of Lebanon, And I cut down the height of its cedars, The choice of its firs, And I enter the lodging of its extremity, The forest of its Carmel.

²³Sa laimasid oma käskjalgade läbi Issandat ja ütlesid: 'Ma tõusin oma vankrite hulgaga mägede harjadele, Liibanoni kaugemaisse kurudesse; ma raiusin maha ta kõrged seedrid, ta valitud küpressid, ma tungisin ta päramisse varju, ta tihedaimasse metsa.

²⁴I have digged, and drunk strange waters, And I dry up with the sole of my steps All floods of a bulwark.

²⁴Ma kaevasin kaevusid ja jõin võõrast vett, ja ma kuivatasin oma jalataldadega kõik Egiptuse jõed.'

²⁵Hast thou not heard from afar, it I made, From days of old that I formed it? Now I have brought it in, And it becometh a desolation, Ruinous heaps [are] fenced cities,

²⁵Kas sa pole kuulnud, et mina olen seda valmistanud ammusest ajast, kavatsenud muistseist päevist peale? Nüüd olen mina lasknud sündida, et sina võisid laastata kindlustatud linnu ja teha need kivivaremeiks,

²⁶And their inhabitants [are] feeble-handed, They were broken down, and are dried up, They have been the herb of the field, And the greenness of the tender grass, Grass of the roofs, And blasted corn — before it hath risen up!

²⁶et nende elanikud olid jõuetud, täis hirmu ja häbi, olid nagu rohi väljal, haljad taimekesed, nagu hein katustel või nagu idatuules kõrbenud vili.

²⁷And thy sitting down, and thy going out, And thy coming in, I have known, And thine anger towards Me;

²⁷Ma tean su istumist ja su minekut ning tulekut, ka su raevutsemist minu vastu.

²⁸Because of thine anger towards Me, And thy noise — it came up into Mine ears, I have put My hook in thy nose, And My bridle in thy lips, And have caused thee to turn back, In the way in which thou camest.

²⁸Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatunud mu kõrvu, siis ma panen konksu sulle ninna, suurauad suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki.

²⁹And this to thee [is] the sign, Food of the year [is] the spontaneous growth, And in the second year the self-produced, And in the third year sow ye, and reap, And plant vineyards, and eat their fruits.

²⁹Ja see olgu sulle, Hiskija, märgiks: sel aastal tuleb süüa isekasvanud vilja ja teisel aastal järelkasvu, aga kolmandal aastal te külvate ja lõikate ning istutate viinamägesid ja sööte nende vilja.

³⁰And it hath continued — The escaped of the house of Judah That hath been left — to take root beneath, And hath made fruit upward.

³⁰Ja Juuda soost pääsenu, tema jääk, juurdub taas alt ja kannab vilja pealt.

³¹For from Jerusalem goeth out a remnant, And an escape from mount Zion; The zeal of Jehovah [of Hosts] doth this.

³¹Sest Jeruusalemmast tuleb välja jääk ja Siioni mäelt pääsenu. Seda teeb Issanda püha viha!

³²Therefore, thus said Jehovah, Concerning the king of Asshur: He doth not come in unto this city, Nor doth he shoot there an arrow, Nor doth he come before it with shield. Nor doth he pour out against it a mount.

³²Seepärast ütleb Issand Assuri kuninga kohta nõnda: Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli.

³³In the way that he cometh in — In it he turneth back, And unto this city he doth not come in, The affirmation of Jehovah —

³³Sedasama teed, mida mööda ta tuli, läheb ta tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Issand.

³⁴And I have covered over this city, To save it, for Mine own sake, And for the sake of David My servant.`

³⁴Sest ma kaitsen seda linna, et seda päästa iseenese pärast ja oma sulase Taaveti pärast.'

³⁵And it cometh to pass, in that night, that a messenger of Jehovah goeth out, and smiteth in the camp of Asshur a hundred eighty and five thousand, and they rise early in the morning, and lo, all of them [are] dead corpses.

³⁵Ja sel ööl sündis, et Issanda ingel läks välja ning lõi maha Assuri leeris sada kaheksakümmend viis tuhat; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.

³⁶And Sennacherib king of Asshur journeyeth, and goeth, and turneth back, and dwelleth in Nineveh;

³⁶Siis Assuri kuningas Sanherib asus teele, läks tagasi koju ja jäi Niinevesse.

³⁷and it cometh to pass, he is bowing himself in the house of Nisroch his god, and Adramelech and Sharezar [his sons] have smitten him with the sword, and they have escaped to the land of Ararat, and Esar-Haddon his son reigneth in his stead.

³⁷Aga kord, kui ta kummardas oma jumala Nisroki templis, lõid Adrammelek ja Sareser tema mõõgaga maha ning põgenesid ise Araratimaale. Ja tema poeg Eesar-Haddon sai tema asemel kuningaks.