¹And sons of the prophet say unto Elisha, `Lo, we pray thee, the place where we are dwelling before thee is too strait for us;

¹Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: 'Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas!

²let us go, we pray thee, unto the Jordan, and we take thence each one beam, and we make for ourselves there a place to dwell there;` and he saith, `Go.`

²Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime endile valmistada paiga, kus istuda!' Ja ta ütles: 'Minge!'

³And the one saith, `Be pleased, I pray thee, and go with thy servants;` and he saith, `I — I go.`

³Aga üks neist ütles: 'Ole hea ja tule koos oma sulastega!' Ja ta vastas: 'Ma tulen.'

⁴And he goeth with them, and they come in to the Jordan, and cut down the trees,

⁴Ja ta läks koos nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.

⁵and it cometh to pass, the one is felling the beam, and the iron hath fallen into the water, and he crieth and saith, `Alas! my lord, and it asked!`

⁵Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette. Ta kisendas ning ütles: 'Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!'

⁶And the man of God saith, `Whither hath it fallen?` and he sheweth him the place, and he cutteth a stick, and casteth thither, and causeth the iron to swim,

⁶Aga jumalamees küsis: 'Kuhu see kukkus?' Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas kepi ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma.

⁷and saith, `Raise to thee;` and he putteth forth his hand and taketh it.

⁷Ja ta ütles: 'Tõsta see üles!' Ja mees sirutas käe ning võttis selle.

⁸And the king of Aram hath been fighting against Israel, and taketh counsel with his servants, saying, `At such and such a place [is] my encamping.`

⁸Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: 'Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.'

⁹And the man of God sendeth unto the king of Israel, saying, `Take heed of passing by this place, for thither are the Aramaeans coming down;

⁹Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: 'Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!'

¹⁰and the king of Israel sendeth unto the place of which the man of God spake to him, and warned him, and he is preserved there not once nor twice.

¹⁰Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda.

¹¹And the heart of the king of Aram is tossed about concerning this thing, and he calleth unto his servants, and saith unto them, `Do ye not declare to me who of us [is] for the king of Israel?`

¹¹Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: 'Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?'

¹²And one of his servants saith, `Nay, my lord, O king, for Elisha the prophet, who [is] in Israel, declareth to the king of Israel the words that thou speakest in the inner part of thy bed-chamber.`

¹²Siis ütles üks tema sulaseist: 'Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.'

¹³And he saith, `Go ye and see where he [is], and I send and take him;` and it is declared to him, saying, `Lo — in Dothan.`

¹³Siis ta ütles: 'Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!' Ja temale anti teada ning öeldi: 'Vaata, ta on Dotanis.'

¹⁴And he sendeth thither horses and chariot, and a heavy force, and they come in by night, and go round against the city.

¹⁴Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna.

¹⁵And the servant of the man of God riseth early, and goeth out, and lo, a force is surrounding the city, and horse and chariot, and his young man saith unto him, `Alas! my lord, how do we do?`

¹⁵Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: 'Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?'

¹⁶And he saith, `Fear not, for more [are] they who [are] with us than they who [are] with them.`

¹⁶Aga ta vastas: 'Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!'

¹⁷And Elisha prayeth, and saith, `Jehovah, open, I pray Thee, his eyes, and he doth see;` and Jehovah openeth the eyes of the young man, and he seeth, and lo, the hill is full of horses and chariots of fire, round about Elisha.

¹⁷Ja Eliisa palvetas ning ütles: 'Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!' Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.

¹⁸And they come down unto it, and Elisha prayeth unto Jehovah, and saith, `Smite, I pray Thee, this nation with blindness;` and He smiteth them with blindness, according to the word of Elisha.

¹⁸Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: 'Löö seda rahvast pimestusega!' Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale.

¹⁹And Elisha saith unto them, `This [is] not the way, nor [is] this the city; come after me, and I lead you unto the man whom ye seek;` and he leadeth them to Samaria.

¹⁹Ja Eliisa ütles neile: 'See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!' Ja ta viis nad Samaariasse.

²⁰And it cometh to pass, at their coming in to Samaria, that Elisha saith, `Jehovah, open the eyes of these, and they see;` and Jehovah openeth their eyes, and they see, and lo, in the midst of Samaria!

²⁰Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: 'Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!' Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.

²¹And the king of Israel saith unto Elisha, at his seeing them, `Do I smite — do I smite — my father?`

²¹Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: 'Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?'

²²And he saith, `Thou dost not smite; those whom thou hast taken captive with thy sword and with thy bow art thou smiting? set bread and water before them, and they eat, and drink, and go unto their lord.`

²²Aga ta vastas: 'Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!'

²³And he prepareth for them great provision, and they eat and drink, and he sendeth them away, and they go unto their lord: and troops of Aram have not added any more to come in to the land of Israel.

²³Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale.

²⁴And it cometh to pass afterwards, that Ben-Hadad king of Aram gathereth all his camp, and goeth up, and layeth siege to Samaria,

²⁴Aga pärast seda sündis, et Ben-Hadad, Süüria kuningas, kogus kõik oma sõjaväe ja läks ning piiras Samaariat.

²⁵and there is a great famine in Samaria, and lo, they are laying siege to it, till the head of an ass is at eighty silverlings, and a forth of the cab of dovesdung at five silverlings.

²⁵Siis tuli Samaarias suur nälg; ja vaata, nad piirasid seda, kuni eesli pea maksis kaheksakümmend seeklit hõbedat ja kortel tuvisõnnikut viis seeklit hõbedat.

²⁶And it cometh to pass, the king of Israel is passing by on the wall, and a woman hath cried unto him, saying, `Save, my lord, O king.`

²⁶Ja kord, kui Iisraeli kuningas käis müüri peal, hüüdis keegi naine teda ja ütles: 'Aita, mu isand kuningas!'

²⁷And he saith, `Jehovah doth not save thee — whence do I save thee? out of the threshing-floor, or out of the wine-vat?`

²⁷Ja ta vastas: 'Kui Issand sind ei aita, kust siis mina sulle abi võtan? Kas rehealusest või surutõrrest?'

²⁸And the king saith to her, `What — to thee?` and she saith, `This woman said unto me, Give thy son, and we eat him to-day, and my son we eat to-morrow;

²⁸Ja kuningas küsis temalt: 'Mida sa soovid?' Ja ta vastas: 'See naine ütles mulle: Anna oma poeg, selle me sööme täna, ja homme sööme siis minu poja!

²⁹and we boil my son and eat him, and I say unto her on the next day, Give thy son, and we eat him; and she hideth her son.`

²⁹Ja me keetsime minu poja ning sõime ta. Ja järgmisel päeval ütlesin ma temale: Anna oma poeg meile söömiseks! Aga ta peitis oma poja ära.'

³⁰And it cometh to pass, at the king`s hearing the words of the woman, that he rendeth his garments, and he is passing by on the wall, and the people see, and lo, the sackcloth [is] on his flesh within.

³⁰Kui kuningas kuulis naise sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki, käies ise müüri peal. Ja rahvas nägi, ja vaata, tal oli riiete all vastu ihu kotiriie.

³¹And he saith, `Thus doth God do to me, and thus He doth add — if it remain — the head of Elisha son of Shaphat — upon him this day.`

³¹Ja ta ütles: 'Issand tehku minuga ükskõik mida, kui Eliisale, Saafati pojale, täna pea otsa jääb!'

³²And Elisha is sitting in his house, and the elders are sitting with him, and [the king] sendeth a man from before him; before the messenger doth come unto him, even he himself said unto the elders, `Have ye seen that this son of the murderer hath sent to turn aside my head? see, at the coming in of the messenger, shut the door, and ye have held him fast at the door, is not the sound of the feet of his lord behind him?`

³²Eliisa istus oma kojas ja vanemad istusid ta juures. Kuningas oli läkitanud ühe mehe enese eel. Aga enne kui käskjalg jõudis tema juurde, oli Eliisa vanemaile öelnud: 'Kas näete, kuidas see tapja poeg läkitab minu pead võtma? Aga vaadake, kui käskjalg tuleb, siis sulgege uks ja tõrjuge ta uksel! Eks ole tema taga ta isanda jalgade kobin?'

³³He is yet speaking with them, and lo, the messenger is coming down unto him, and he saith, `Lo, this [is] the evil from Jehovah: what — do I wait for Jehovah any more?`

³³Kui ta alles nendega rääkis, vaata, siis tuli käskjalg tema juurde ja ütles: 'Vaata, see õnnetus tuleb Issandalt; kas ma pean veel lootma Issanda peale?'