¹It hath been good before Darius, and he hath established over the kingdom satraps — a hundred and twenty — that they may be throughout the whole kingdom,

¹Ja meedlane Daarjaves sai kuningriigi enesele, kui ta oli kuuskümmend kaks aastat vana.

²and higher than they three presidents, of whom Daniel [is] first, that these satraps may give to them an account, and the king have no loss.

²Daarjaves arvas heaks seada kuningriigi üle sada kakskümmend asehaldurit, et neid oleks kogu kuningriigis,

³Then this Daniel hath been overseer over the presidents and satraps, because that an excellent spirit [is] in him, and the king hath thought to establish him over the whole kingdom.

³ja nende üle kolm ametikandjat, kellest üks oli Taaniel, kellele need asehaldurid pidid aru andma, et kuningale ei sünniks kahju.

⁴Then the presidents and satraps have been seeking to find a cause of complaint against Daniel concerning the kingdom, and any cause of complaint and corruption they are not able to find, because that he [is] faithful, and any error and corruption have not been found in him.

⁴Taaniel oli silmapaistvam kui teised ametikandjad ja asehaldurid, sellepärast et temas oli eriline vaim; ja kuningas kavatses tema tõsta üle kogu kuningriigi.

⁵Then these men are saying, `We do not find against this Daniel any cause of complaint, except we have found [it] against him in the law of his God.`

⁵Siis need ametikandjad ja asehaldurid otsisid ettekäänet, et leida Taanielile kuningriigivastast süüd; aga nad ei suutnud leida ühtegi ettekäänet ega midagi halba, sellepärast et ta oli ustav ja mingit hooletust ega halba tema kohta ei leidunud.

⁶Then these presidents and satraps have assembled near the king, and thus they are saying to him: `O king Darius, to the ages live!

⁶Siis ütlesid need mehed: 'Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.'

⁷Taken counsel have all the presidents of the kingdom, the prefects, and the satraps, the counsellors, and the governors, to establish a royal statute, and to strengthen an interdict, that any who seeketh a petition from any god and man until thirty days, save of thee, O king, is cast into a den of lions.

⁷Siis need ametikandjad ja asehaldurid tormasid kuninga juurde ja ütlesid temale nõnda: 'Kuningas Daarjaves elagu igavesti!

⁸Now, O king, thou dost establish the interdict, and sign the writing, that it is not to be changed, as a law of Media and Persia, that doth not pass away.`

⁸Kõik kuningriigi ametikandjad, maavalitsejad ja asehaldurid, nõunikud ja maavanemad on pidanud nõu, et kuningas annaks korralduse ja jõustaks keelu, et igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku.

⁹Therefore king Darius hath signed the writing and interdict.

⁹Nüüd, kuningas, avalda keeld ja kirjuta kiri, mida meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse tõttu ei tohi tühistada!'

¹⁰And Daniel, when he hath known that the writing is signed, hath gone up to his house, and the window being opened for him, in his upper chamber, over-against Jerusalem, three times in a day he is kneeling on his knees, and praying, and confessing before his God, because that he was doing [it] before this.

¹⁰Ja kuningas Daarjaves kirjutas kirja ja keelu.

¹¹Then these men have assembled, and found Daniel praying and entreating grace before his God;

¹¹Aga kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis läks ta oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud.

¹²then they have come near, yea, they are saying before the king concerning the king`s interdict: `Hast thou not signed an interdict, that any man who seeketh from any god and man until thirty days, save of thee, O king, is cast into a den of lions?` Answered hath the king, and said, `The thing [is] certain as a law of Media and Persia, that doth not pass away.`

¹²Siis need mehed tormasid sisse ja leidsid Taanieli palvetamast ja anumast oma Jumala ees.

¹³Then they have answered, yea, they are saying before the king, that, `Daniel, who [is] of the sons of the Removed of Judah, hath not placed on thee, O king, [any] regard, nor on the interdict that thou hast signed, and three times in a day he is seeking his petition.`

¹³Seejärel astusid nad kuninga ette ja küsisid kuninga keelu kohta: 'Kas sa pole mitte kirjutanud keeldu, et iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõvide auku?' Kuningas kostis ja ütles: 'Asi on kindel meedlaste ja pärslaste muutmatu seaduse järgi!'

¹⁴Then the king, when he hath heard the matter, is greatly displeased at himself, and on Daniel he hath set the heart to deliver him, and till the going up of the sun he was arranging to deliver him.

¹⁴Siis nad kostsid ja ütlesid kuninga ees: 'Taaniel, kes on Juuda vangide hulgast, ei hooli sinust, kuningas, ega keelust, mille sa oled kirjutanud, vaid ta palvetab kolm korda päevas oma palvet.'

¹⁵Then these men have assembled near the king, and are saying to the king, `know, O king, that the law of Media and Persia [is]: That any interdict and statute that the king doth establish is not to be changed.`

¹⁵Kui kuningas seda kuulis, siis oli see temale väga ebameeldiv ja ta oli mures Taanieli pärast, kuidas teda päästa; ja ta nägi vaeva tema päästmiseks kuni päikeseloojakuni.

¹⁶Then the king hath said, and they have brought Daniel, and have cast [him] into a den of lions. The king hath answered and said to Daniel, `Thy God, whom thou art serving continually, Himself doth deliver thee.`

¹⁶Siis need mehed tormasid kuninga juurde ja ütlesid kuningale: 'Tea, kuningas, et meedlaste ja pärslaste seaduseks on, et ühtegi kuninga antud keeldu või korraldust ei tohi muuta!'

¹⁷And a stone hath been brought and placed at the mouth of the den, and the king hath sealed it with his signet, and with the signet of his great men, that the purpose be not changed concerning Daniel.

¹⁷Siis kuningas andis käsu ja Taaniel toodi ning visati lõvide auku. Kuningas rääkis ja ütles Taanielile: 'Sinu Jumal, keda sa lakkamata teenid, päästku sind!'

¹⁸Then hath the king gone to his palace, and he hath passed the night fasting, and dahavan have not been brought up before him, and his sleep hath fled [from] off him.

¹⁸Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.

¹⁹Then doth the king rise in the early morning, at the light, and in haste to the den of lions he hath gone;

¹⁹Siis läks kuningas oma paleesse ja veetis öö paastudes ega lasknud mänguriistu enese ette tuua, ja tal ei olnud und.

²⁰and at his coming near to the den, to Daniel, with a grieved voice, he crieth. The king hath answered and said to Daniel, O Daniel, servant of the living God, thy God, whom thou art serving continually, is He able to deliver thee from the lions?`

²⁰Koiduajal, kui valgeks oli läinud, kuningas tõusis ja läks kiiresti lõvide augu juurde.

²¹Then Daniel hath spoken with the king: `O king, to the ages live:

²¹Ja kui ta jõudis augu juurde, kus Taaniel oli, hüüdis ta kurva häälega; ja kuningas rääkis ning ütles Taanielile: 'Taaniel, elava Jumala sulane! Kas su Jumal, keda sa lakkamata oled teeninud, on suutnud sind päästa lõvide küüsist?'

²²my God hath sent His messenger, and hath shut the lions` mouths, and they have not injured me: because that before Him purity hath been found in me; and also before thee, O king, injury I have not done.`

²²Siis Taaniel kõneles kuningaga: 'Kuningas elagu igavesti!

²³Then was the king very glad for him, and he hath commanded Daniel to be taken up out of the den, and Daniel hath been taken up out of the den, and no injury hath been found in him, because he hath believed in his God.

²³Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõvide suud, ja need ei teinud mulle kurja, sellepärast et mind leiti olevat tema ees süütu; ja nõnda ei ole ma ka sinu ees, kuningas, kurja teinud.'

²⁴And the king hath said, and they have brought those men who had accused Daniel, and to the den of lions they have cast them, they, their sons, and their wives; and they have not come to the lower part of the den till that the lions have power over them, and all their bones they have broken small.

²⁴Siis oli kuningas tema pärast väga rõõmus ja käskis Taanieli august välja tuua; ja Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtegi viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse.

²⁵Then Darius the king hath written to all the peoples, nations, and languages, who are dwelling in all the land: `Your peace be great!

²⁵Ja kuningas käskis tuua need mehed, kes olid Taanieli süüdistanud, ja visata lõvide auku, nemad, nende lapsed ja naised; ja nad ei olnud veel jõudnud augu põhja, kui lõvid võtsid nende üle võimust ja murdsid kõik nende kondid.

²⁶From before me is made a decree, that in every dominion of my kingdom they are trembling and fearing before the God of Daniel, for He [is] the living God, and abiding to the ages, and His kingdom that which [is] not destroyed, and His dominion [is] unto the end.

²⁶Siis kuningas Daarjaves kirjutas kõigile rahvastele, suguvõsadele ja keeltele, kes elasid kogu maal: 'Teie rahu olgu suur!

²⁷A deliverer, and rescuer, and doer of signs and wonders in the heavens and in earth [is] He who hath delivered Daniel from the paw of the lions.`

²⁷Minu poolt on antud käsk, et kogu mu kuningriigi võimupiirkonnas tuleb karta Taanieli Jumalat. Sest tema on elav Jumal ja püsib igavesti. Tema kuningriik ei hukku ja tema valitsus ei lõpe.

²⁸And this Daniel hath prospered in the reign of Darius, and in the reign of Cyrus the Persian.

²⁸Tema päästab ja vabastab, tema teeb tunnustähti ja imesid taevas ja maa peal, tema, kes päästis Taanieli lõvide küüsist.'

²⁹Ja Taanieli käsi käis hästi Daarjavese kuningriigis ja pärslase Koorese kuningriigis.