¹`Hear, Israel, thou art passing over to-day the Jordan, to go in to possess nations greater and mightier than thyself; cities great and fenced in the heavens;

¹Kuule, Iisrael! Sa lähed nüüd üle Jordani, et minna alistama rahvaid, kes on suuremad ja vägevamad sinust, linnu, suuri ja taevani kindlustatuid,

²a people great and tall, sons of Anakim, whom thou — thou hast known, (and thou — thou hast heard: Who doth station himself before sons of Anak?)

²suurt ja pikakasvulist rahvast, anaklasi, keda sa tunned ja kellest sa oled kuulnud: 'Kes suudaks seista anaklaste ees?'

³and thou hast known to-day, that Jehovah thy God [is] He who is passing over before thee — a fire consuming; He doth destroy them, and He doth humble them before thee, and thou hast dispossessed them, and destroyed them hastily, as Jehovah hath spoken to thee.

³Tea siis nüüd, et Issand, su Jumal, on see, kes käib su ees nagu hävitav tuli; tema hävitab neid ja alandab nad su ees - siis ajad sa nad ära ja hukkad kiiresti, nõnda nagu Issand sulle on öelnud.

⁴`Thou dost not speak in thy heart (in Jehovah thy God`s driving them away from before thee), saying, For my righteousness hath Jehovah brought me in to possess this land, seeing for the wickedness of these nations is Jehovah dispossessing them from thy presence;

⁴Kui Issand, su Jumal, ajab nad ära su eest, siis ära mõtle oma südames, öeldes: 'Minu õigsuse pärast on Issand mind toonud pärima seda maad!', vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest.

⁵not for thy righteousness, and for the uprightness of thy heart, art thou going in to possess their land; but for the wickedness of these nations is Jehovah thy God dispossessing them from before thee; and in order to establish the word which Jehovah hath sworn to thy fathers, to Abraham, to Isaac, and to Jacob;

⁵Mitte oma õigsuse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära su eest, et pidada, mida Issand on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.

⁶and thou hast known, that not for thy righteousness is Jehovah thy God giving to thee this good land to possess it, for a people stiff of neck thou [art].

⁶Tea siis, et mitte sinu õigsuse pärast ei anna Issand, su Jumal, sulle pärimiseks seda head maad, sest sa oled kangekaelne rahvas!

⁷`Remember — do not forget — that [with] which thou hast made Jehovah thy God wroth in the wilderness; even from the day that thou hast come out of the land of Egypt till your coming in unto this place rebels ye have been with Jehovah;

⁷Tuleta meelde, ära unusta, kuidas sa kõrbes vihastasid Issandat, oma Jumalat! Sellest päevast alates, mil sa lahkusid Egiptusemaalt, kuni teie tulekuni siia paika, olete osutanud vastupanu Issandale.

⁸even in Horeb ye have made Jehovah wroth, and Jehovah sheweth Himself angry against you — to destroy you.

⁸Juba Hoorebil te pahandasite Issandat ja Issand vihastus teie peale, tahtes teid hävitada.

⁹`In my going up into the mount to receive the tables of stone (tables of the covenant which Jehovah hath made with you), and I abide in the mount forty days and forty nights; bread I have not eaten, and water I have not drunk;

⁹Kui ma läksin üles mäele vastu võtma kivilaudu, selle seaduse laudu, mille Issand teile oli andnud, siis jäin ma mäele neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, leiba söömata ja vett joomata.

¹⁰and Jehovah giveth unto me the two tables of stone written with the finger of God, and on them according to all the words which Jehovah hath spoken with you in the mount, out of the midst of the fire, in the day of the assembly.

¹⁰Ja Issand andis mulle kaks kivilauda, millele oli kirjutatud Jumala sõrmega, ja nende peal olid kõik sõnad, mis Issand oli kogunemispäeval teile rääkinud mäel tule seest.

¹¹`And it cometh to pass, at the end of forty days and forty nights, Jehovah hath given unto me the two tables of stone — tables of the covenant,

¹¹Neljakümne päeva ja neljakümne öö pärast andis Issand mulle need kaks kivilauda, seaduselauda.

¹²and Jehovah saith unto me, Rise, go down, hasten from this, for thy people hath done corruptly, whom thou hast brought out of Egypt; they have turned aside hastily out of the way which I have commanded them — they have made to themselves a molten thing!

¹²Ja Issand ütles mulle: 'Tõuse ja mine siit kähku alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusest välja, teeb pahasti: nad on juba lahkunud sellelt teelt, mida ma neid käskisin käia - nad on endale valmistanud valatud kuju!'

¹³`And Jehovah speaketh unto me, saying, I have seen this people, and lo, a people stiff of neck it [is];

¹³Ja Issand rääkis minuga, öeldes: 'Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas!

¹⁴desist from Me, and I destroy them, and blot out their name from under the heavens, and I make thee become a nation more mighty and numerous than it.

¹⁴Jäta mind, ja ma hävitan nad ning kustutan nende nimed taeva alt, sinust aga teen ma vägevama ja suurema rahva kui see!'

¹⁵`And I turn, and come down from the mount, and the mount is burning with fire, and the two tables of the covenant on my two hands,

¹⁵Siis ma pöördusin ja läksin mäelt alla: mägi põles tules ja mul oli kaks seaduselauda teine teises käes.

¹⁶and I see, and lo, ye have sinned against Jehovah your God; ye have made to yourselves a molten calf; ye have turned aside hastily out of the way which Jehovah hath commanded you.

¹⁶Ja ma vaatasin, ja ennäe, te olite teinud pattu Issanda, oma Jumala vastu: te olite endile valmistanud valatud vasika, olite kiiresti lahkunud teelt, mida Issand teid oli käskinud käia.

¹⁷`And I lay hold on the two tables, and cast them out of my two hands, and break them before your eyes,

¹⁷Siis ma haarasin need kaks lauda ja viskasin need ära oma käest ning lõin need puruks teie silme ees.

¹⁸and I throw myself before Jehovah, as at first, forty days and forty nights; bread I have not eaten, and water I have not drunk, because of all your sins which ye have sinned, by doing the evil thing in the eyes of Jehovah, to make Him angry.

¹⁸Ja ma heitsin maha Issanda ette, olles nagu eelmiselgi korral nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda silmis ja vihastades teda.

¹⁹`For I have been afraid because of the anger and the fury with which Jehovah hath been wroth against you, to destroy you; and Jehovah doth hearken unto me also at this time.

¹⁹Sest ma kartsin seda viha ja raevu, mis Issandat oli vallanud teie vastu, nõnda et ta tahtis teid hävitada. Ja Issand kuulis mind ka veel seekord.

²⁰`And with Aaron hath Jehovah shewed himself very angry, to destroy him, and I pray also for Aaron at that time;

²⁰Ka Aaroni peale vihastus Issand väga, tahtes teda hävitada, ja ma palusin siis ka Aaroni eest.

²¹and your sin, which ye have made — the calf — I have taken, and I burn it with fire, and beat it, grinding well till that it [is] small as dust, and I cast its dust unto the brook which is going down out of the mount.

²¹Aga teie patutöö, mille te olite valmistanud, vasika, ma võtsin ja põletasin seda tulega, lõin selle puruks, jahvatasin hästi, kuni see sai peeneks põrmuks, ja viskasin selle põrmu jõkke, mis mäelt alla voolab.

²²`And in Taberah, and in Massah, and in Kibroth-Hattaavah, ye have been making Jehovah wroth:

²²Ka Tabeeras ja Massas ja Kibrot-Hattaavas te vihastasite Issandat.

²³and in Jehovah`s sending you from Kadesh-Barnea, saying, Go up, and possess the land which I have given to you, then ye provoke the mouth of Jehovah your God, and have not given credence to Him, nor hearkened to His voice;

²³Ja kui Issand teid läkitas Kaades-Barneast, öeldes: 'Minge ja vallutage maa, mille ma teile annan!', siis te panite vastu Issanda, oma Jumala käsule, ei uskunud temasse ega kuulanud ta häält.

²⁴rebels ye have been with Jehovah from the day of my knowing you.

²⁴Te olete olnud Issandale vastupanijad, alates sellest päevast, mil tema teid tunneb.

²⁵`And I throw myself before Jehovah, the forty days and the forty nights, as I had thrown myself, for Jehovah hath said — to destroy you;

²⁵Siis ma heitsin maha Issanda ette neiks neljakümneks päevaks ja neljakümneks ööks, sest Issand oli öelnud, et ta teid hävitab.

²⁶and I pray unto Jehovah, and say, Lord Jehovah, destroy not Thy people, and Thine inheritance, whom Thou hast ransomed in Thy greatness; whom Thou hast brought out of Egypt with a strong hand;

²⁶Ja ma palusin Issandat ning ütlesin: 'Issand Jumal, ära hukka oma rahvast ja oma pärisosa, kelle sa oled lunastanud oma suurusega ja kelle sa tõid Egiptusest välja vägeva käega!

²⁷be mindful of Thy servants, of Abraham, of Isaac, and of Jacob, turn not unto the stiffness of this people, and unto its wickedness, and unto its sin;

²⁷Mõtle oma sulastele, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ära pane tähele selle rahva kangust, ta nurjatust ja pattu,

²⁸lest the land say from which Thou hast brought us out, Because of Jehovah`s want of ability to bring them in unto the land of which He hath spoken to them, and because of His hating them, He brought them out to put them to death in the wilderness;

²⁸et ei öeldaks maal, kust sa meid välja tõid: 'Sellepärast et Issand ei suutnud neid viia sellele maale, mille ta neile oli lubanud, ja et ta neid vihkas, viis ta nad välja, et neid kõrbes surmata!'

²⁹and they [are] Thy people, and Thine inheritance, whom Thou hast brought out by Thy great power, and by Thy stretched-out arm!

²⁹Ometi on nad ju sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid välja oma suure rammuga ja väljasirutatud käsivarrega.'