¹And Jehovah speaketh unto Moses, `Go, ascend from this [place], thou and the people, whom thou hast brought up out of the land of Egypt, unto the land which I have sworn to Abraham, to Isaac, and to Jacob, saying, To thy seed I give it,`

¹Ja Issand ütles Moosesele: 'Mine, lahku siit, sina ja rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle!

²(and I have sent before thee a messenger, and have cast out the Canaanite, the Amorite, and the Hittite, and the Perizzite, the Hivite, and the Jebusite,)

²Ma läkitan sinu eel ingli ja ajan ära kaananlased, emorlased, hetid, perislased, hiivlased ja jebuuslased,

³unto a land flowing with milk and honey, for I do not go up in thy midst, for thou [art] a stiff-necked people — lest I consume thee in the way.`

³et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.'

⁴And the people hear this sad thing, and mourn; and none put his ornaments on him.

⁴Kui rahvas kuulis seda kurja kõnet, siis nad leinasid ja ükski ei pannud enesele ehteid ümber.

⁵And Jehovah saith unto Moses, `Say unto the sons of Israel, Ye [are] a stiff-necked people; one moment — I come up into thy midst, and have consumed thee; and now, put down thine ornaments from off thee, and I know what I do to thee;`

⁵Ja Issand ütles Moosesele: 'Ütle Iisraeli lastele: Te olete kangekaelne rahvas. Kui ma läheksin ühe silmapilgugi koos sinuga, peaksin sinu hävitama. Võta nüüd ära oma ehted, siis ma mõtlen, mis ma sinuga teen!'

⁶and the sons of Israel take off their ornaments at mount Horeb.

⁶Ja Iisraeli lapsed rebisidki endilt ehted Hoorebi mäe juurest lahkumisel.

⁷And Moses taketh the tent, and hath stretched it out at the outside of the camp, afar off from the camp, and hath called it, `Tent of Meeting;` and it hath come to pass, every one seeking Jehovah goeth out unto the tent of meeting, which [is] at the outside of the camp.

⁷Mooses aga võttis telgi ja püstitas selle väljapoole leeri, leerist kaugemale, ja nimetas selle kogudusetelgiks; ja igaüks, kes otsis Issandat, läks kogudusetelgi juurde, mis oli väljaspool leeri.

⁸And it hath come to pass, at the going out of Moses unto the tent, all the people rise, and have stood, each at the opening of his tent, and have looked expectingly after Moses, until his going into the tent.

⁸Iga kord, kui Mooses läks välja telgi juurde, tõusis kogu rahvas püsti ja igamees seisis oma telgi uksel ning vaatas Moosesele järele, kuni ta oli läinud telki.

⁹And it hath come to pass, at the going in of Moses to the tent, the pillar of the cloud cometh down, and hath stood at the opening of the tent, and He hath spoken with Moses;

⁹Ja iga kord, kui Mooses oli läinud telki, laskus pilvesammas alla ning seisis telgi ukse kohal; ja ta kõneles Moosesega.

¹⁰and all the people have seen the pillar of the cloud standing at the opening of the tent, and all the people have risen and bowed themselves, each at the opening of his tent.

¹⁰Ja kui kogu rahvas nägi pilvesammast seisvat telgi ukse kohal, siis kogu rahvas tõusis üles ja nad kummardasid igaüks oma telgi uksel.

¹¹And Jehovah hath spoken unto Moses face unto face, as a man speaketh unto his friend; and he hath turned back unto the camp, and his minister Joshua, son of Nun, a youth, departeth not out of the tent.

¹¹Ja Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga. Siis Mooses tuli tagasi leeri, aga tema teener Joosua, Nuuni poeg, noor mees, ei lahkunud telgist.

¹²And Moses saith unto Jehovah, `See, Thou art saying unto me, Bring up this people, and Thou hast not caused me to know whom Thou dost send with me; and Thou hast said, I have known thee by name, and also thou hast found grace in Mine eyes.

¹²Ja Mooses ütles Issandale: 'Vaata, sa ütled mulle: Vii see rahvas sinna! Aga sa ei ole mulle teada andnud, keda sa koos minuga läkitad. Ometi oled sa ise öelnud: Ma tunnen sind nimepidi ja sa oled ka armu leidnud minu silmis.

¹³`And now, if, I pray Thee, I have found grace in Thine eyes, cause me to know, I pray Thee, Thy way, and I know Thee, so that I find grace in Thine eyes, and consider that this nation [is] Thy people;`

¹³Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas.'

¹⁴and He saith, `My presence doth go, and I have given rest to thee.`

¹⁴Ta vastas: 'Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.'

¹⁵And he saith unto Him, `If Thy presence is not going — take us not up from this [place];

¹⁵Siis Mooses ütles temale: 'Kui su pale ei tule kaasa, siis ära vii meid siit ära!

¹⁶and in what is it known now, that I have found grace in Thine eyes — I and Thy people — is it not in Thy going with us? and we have been distinguished — I and Thy people — from all the people who [are] on the face of the ground.`

¹⁶Sest millest muidu tuntakse, et oleme armu leidnud sinu silmis, mina ja su rahvas, kui sellest, et sina käid koos meiega, nõnda et meie, mina ja su rahvas, erineme kogu rahvast, kes maa peal on?'

¹⁷And Jehovah saith unto Moses, `Even this thing which thou hast spoken I do; for thou hast found grace in Mine eyes, and I know thee by name.`

¹⁷Ja Issand vastas Moosesele: 'Mina teengi nõnda, nagu oled soovinud, sest sa oled armu leidnud minu silmis ja ma tunnen sind nimepidi.'

¹⁸And he saith, `Shew me, I pray Thee, Thine honour;`

¹⁸Aga Mooses ütles: 'Näita siis mulle oma auhiilgust!'

¹⁹and He saith, `I cause all My goodness to pass before thy face, and have called concerning the Name of Jehovah before thee, and favoured him whom I favour, and loved him whom I love.`

¹⁹Ja tema vastas: 'Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime. Ja ma olen armuline, kellele olen armuline, ja halastan, kelle peale halastan.'

²⁰He saith also, `Thou art unable to see My face, for man doth not see Me, and live;`

²⁰Ja ta ütles veel: 'Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei või mind näha ja jääda elama!'

²¹Jehovah also saith, `Lo, a place [is] by Me, and thou hast stood on the rock,

²¹Siis ütles Issand: 'Vaata, siin mu juures on üks paik; astu selle kalju peale!

²²and it hath come to pass, in the passing by of Mine honour, that I have set thee in a cleft of the rock, and spread out My hands over thee, until My passing by,

²²Kui mu auhiilgus möödub, siis ma panen sind kaljulõhesse ja katan sind oma käega, kuni ma olen möödunud.

²³and I have turned aside My hands, and thou hast seen My back parts, and My face is not seen.`

²³Kui ma siis oma käe ära võtan, näed sa mind selja tagant, aga mu palet ei tohi keegi näha!'