¹And afterwards have Moses and Aaron entered, and they say unto Pharaoh, `Thus said Jehovah, God of Israel, Send My people away, and they keep a feast to Me in the wilderness;`

¹Ja seejärel Mooses ja Aaron tulid ning ütlesid vaaraole: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!'

²and Pharaoh saith, `Who [is] Jehovah, that I hearken to His voice, to send Israel away? I have not known Jehovah, and Israel also I do not send away.`

²Aga vaarao vastas: 'Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!'

³And they say, `The God of the Hebrews hath met with us, let us go, we pray thee, a journey of three days into the wilderness, and we sacrifice to Jehovah our God, lest He meet us with pestilence or with sword.`

³Siis nad ütlesid: 'Heebrealaste Jumal tuli meile vastu. Lase meid minna kolme päeva tee kõrbesse ja ohverdada Issandale, meie Jumalale, et tema meid ei tabaks katku või mõõgaga!'

⁴And the king of Egypt saith unto them, `Why, Moses and Aaron, do ye free the people from its works? go to your burdens.`

⁴Aga Egiptuse kuningas vastas neile: 'Mooses ja Aaron, mispärast tahate rahva tööst vabastada? Minge oma töökohustuste juurde!'

⁵Pharaoh also saith, `Lo, numerous now [is] the people of the land, and ye have caused them to cease from their burdens!`

⁵Vaarao mõtles: 'Vaata, arvukas on nüüd maa rahvas, ja teie tahate nad töökohustusest vabastada!'

⁶And Pharaoh commandeth, on that day, the exactors among the people and its authorities, saying,

⁶Ja vaarao käskis selsamal päeval rahva sundijaid ja ülevaatajaid, öeldes:

⁷`Ye do not add to give straw to the people for the making of the bricks, as heretofore — they go and have gathered straw for themselves;

⁷'Ärge koguge ega andke enam rahvale õlgi telliskivide tegemiseks nagu varem. Nad mingu ja korjaku ise endile õlgi!

⁸and the proper quantity of the bricks which they are making heretofore ye do put on them, ye do not diminish from it, for they are remiss, therefore they are crying, saying, Let us go, let us sacrifice to our God;

⁸Ja telliskivide määr, mis nad tänini on teinud, pange neile peale, ärge seda vähendage, sest nad on laisad! Sellepärast nad kisendavad ja ütlevad: Me tahame minna oma Jumalale ohverdama!

⁹let the service be heavy on the men, and let them work at it, and not be dazzled by lying words.`

⁹Saagu orjus meestele raskemaks, et neil oleks sellega tegemist ega kuulataks valekõnesid!'

¹⁰And the exactors of the people, and its authorities, go out, and speak unto the people, saying, `Thus said Pharaoh, I do not give you straw,

¹⁰Ja rahva sundijad ja ülevaatajad läksid välja ning rääkisid rahvaga, öeldes: 'Nõnda ütleb vaarao: Mina ei anna teile enam õlgi.

¹¹ye — go ye, take for yourselves straw where ye find [it], for there is nothing of your service diminished.`

¹¹Minge ise, võtke endile õlgi, kust aga leiate, ent teie orjusest ei vähendata midagi!'

¹²And the people is scattered over all the land of Egypt, to gather stubble for straw,

¹²Siis rahvas hajus üle kogu Egiptusemaa korjama kõrsi õlgede asemel.

¹³and the exactors are making haste, saying, `Complete your works, the matter of a day in its day, as when there is straw.`

¹³Ja sundijad kihutasid tagant, öeldes: 'Tehke oma töö valmis, oma igapäevane jagu nagu siis, kui oli õlgi!'

¹⁴And the authorities of the sons of Israel, whom the exactors of Pharaoh have placed over them, are beaten, saying, `Wherefore have ye not completed your portion in making brick as heretofore, both yesterday and to-day?`

¹⁴Ja Iisraeli laste ülevaatajaid, kes vaarao sundijate poolt olid pandud nende üle, peksti, öeldes: 'Mispärast te ei ole täitnud telliskivide määra endiselt, ei eile ega täna?'

¹⁵And the authorities of the sons of Israel come in and cry unto Pharaoh, saying, `Why dost thou thus to thy servants?

¹⁵Siis Iisraeli laste ülevaatajad tulid ja kisendasid vaarao poole, öeldes: 'Mispärast sa teed oma sulastega nõnda?

¹⁶Straw is not given to thy servants, and they are saying to us, Make bricks, and lo, thy servants are smitten — and thy people hath sinned.`

¹⁶Õlgi su sulastele ei anta, aga siiski öeldakse meile: Tehke telliskive! Vaata, su sulaseid pekstakse ja su rahvas teeb pattu!'

¹⁷And he saith, `Remiss — ye are remiss, therefore ye are saying, Let us go, let us sacrifice to Jehovah;

¹⁷Aga tema vastas: 'Laisad olete! Te olete laisad, seepärast te ütlete: Me tahame minna Issandale ohverdama!

¹⁸and now, go, serve; and straw is not given to you, and the measure of bricks ye do give.`

¹⁸Nüüd minge tööle! Õlgi teile ei anta, aga määratud hulga telliskive te peate andma!'

¹⁹And the authorities of the sons of Israel see them in affliction, saying, `Ye do not diminish from your bricks; the matter of a day in its day.`

¹⁹Siis Iisraeli laste ülevaatajad nägid endid olevat täbaras olukorras, kui neile öeldi: 'Te ei tohi ühelgi päeval vähendada oma telliskivide päevaosa!'

²⁰And they meet Moses and Aaron standing to meet them, in their coming out from Pharaoh,

²⁰Ja kui nad vaarao juurest tulid, siis nad kohtasid Moosest ja Aaronit, kes olid neid oodanud,

²¹and say unto them, `Jehovah look upon you, and judge, because ye have caused our fragrance to stink in the eyes of Pharaoh, and in the eyes of his servants — to give a sword into their hand to slay us.`

²¹ja ütlesid neile: 'Issand karistagu teid ja mõistku kohut, sest te olete meid viinud halba kuulsusesse vaarao ja tema sulaste silmis ja neile mõõga meie tapmiseks kätte andnud!'

²²And Moses turneth back unto Jehovah, and saith, `Lord, why hast Thou done evil to this people? why [is] this? — Thou hast sent me!

²²Siis Mooses pöördus jälle Issanda poole ning ütles: 'Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud?

²³and since I have come unto Pharaoh, to speak in Thy name, he hath done evil to this people, and Thou hast not at all delivered Thy people.`

²³Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!'