¹And Jehovah saith unto Moses, `Go in unto Pharaoh, and thou hast spoken unto him, Thus said Jehovah, God of the Hebrews, Send My people away, and they serve me,

¹Siis Issand ütles Moosesele: 'Mine vaarao juurde ja räägi temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

²for, if thou art refusing to send away, and art still keeping hold upon them,

²Sest kui sa keelad neid minemast ja pead neid veel kinni,

³lo, the hand of Jehovah is on thy cattle which [are] in the field, on horses, on asses, on camels, on herd, and on flock — a pestilence very grievous.

³vaata, siis on Issanda käsi su karja peal, kes on väljal: hobuste, eeslite, kaamelite, veiste, lammaste ja kitsede peal väga raske katkuga.

⁴`And Jehovah hath separated between the cattle of Israel and the cattle of Egypt, and there doth not die a thing of all the sons of Israel`s;

⁴Aga Issand eraldab Iisraeli karja ja egiptlaste karja, ja Iisraeli laste omadest ei sure ühtainsatki.'

⁵and Jehovah setteth an appointed time, saying, To-morrow doth Jehovah do this thing in the land.`

⁵Ja Issand määras aja, öeldes: 'Homme teeb Issand seda siin maal.'

⁶And Jehovah doth this thing on the morrow, and all the cattle of Egypt die, and of the cattle of the sons of Israel not one hath died;

⁶Ja Issand tegi järgmisel päeval nõnda, ja egiptlaste kogu kari suri, ent Iisraeli laste karjast ei surnud ühtainsatki.

⁷and Pharaoh sendeth, and lo, not even one of the cattle of Israel hath died, and the heart of Pharaoh is hard, and he hath not sent the people away.

⁷Ja kui vaarao läkitas vaatama, ennäe, siis ei olnud Iisraeli karjast surnud ühtainsatki. Aga vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud rahvast minna.

⁸And Jehovah saith unto Moses and unto Aaron, `Take to you the fulness of your hands [of] soot of a furnace, and Moses hath sprinkled it towards the heavens, before the eyes of Pharaoh,

⁸Siis Issand ütles Moosesele ja Aaronile: 'Võtke endile mõlemad pihud täis sulatusahju tahma ja Mooses puistaku seda vaarao silma ees vastu taevast.

⁹and it hath become small dust over all the land of Egypt, and it hath become on man and on cattle a boil breaking forth [with] blains, in all the land of Egypt.`

⁹See muutub siis tolmuks üle kogu Egiptusemaa ning inimestele ja loomadele kogu Egiptusemaal tulevad mädavillideks arenevad paised.'

¹⁰And they take the soot of the furnace, and stand before Pharaoh, and Moses sprinkleth it towards the heavens, and it is a boil [with] blains, breaking forth, on man and on beast;

¹⁰Ja nad võtsid sulatusahju tahma ning astusid vaarao ette; Mooses puistas seda vastu taevast ja see muutus mädavillideks arenevaiks paiseiks inimestel ja loomadel.

¹¹and the scribes have not been able to stand before Moses, because of the boil, for the boil hath been on the scribes, and on all the Egyptians.

¹¹Ja võlurid ei suutnud seista Moosese ees paisete pärast, sest paised olid võlureil ja kõigil egiptlastel.

¹²And Jehovah strengtheneth the heart of Pharaoh, and he hath not hearkened unto them, as Jehovah hath spoken unto Moses.

¹²Aga Issand tegi kõvaks vaarao südame ja too ei kuulanud neid, nagu Issand oli Moosesele öelnud.

¹³And Jehovah saith unto Moses, `Rise early in the morning, and station thyself before Pharaoh, and thou hast said unto him, Thus said Jehovah, God of the Hebrews, Send My people away, and they serve Me,

¹³Siis Issand ütles Moosesele: 'Tõuse hommikul vara ja astu vaarao ette ning ütle temale: Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

¹⁴for, at this time I am sending all My plagues unto thy heart, and on thy servants, and on thy people, so that thou knowest that there is none like Me in all the earth,

¹⁴Sest seekord ma saadan kõik oma nuhtlused sulle enesele ja su sulastele ning su rahvale, et sa teaksid, et minu sarnast ei ole kogu maailmas.

¹⁵for now I have put forth My hand, and I smite thee, and thy people, with pestilence, and thou art hidden from the earth.

¹⁵Kui ma nüüd oma käe välja sirutasin ja sind ja su rahvast lõin katkuga, siis oleksid sa maa pealt kaotatud olnud,

¹⁶`And yet for this I have caused thee to stand, so as to show thee My power, and for the sake of declaring My Name in all the earth;

¹⁶aga ma jätsin sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge ja teha kuulsaks oma nimi kogu maailmas.

¹⁷still thou art exalting thyself against My people — so as not to send them away;

¹⁷Kui sa veel ülbe oled mu rahva vastu ega lase neid minna,

¹⁸lo, I am raining about [this] time to-morrow hail very grievous, such as hath not been in Egypt, even from the day of its being founded, even until now.

¹⁸vaata, siis ma lasen homme sadada väga rasket rahet, millist ei ole Egiptuses olnud ta asustamisajast tänini.

¹⁹`And, now, send, strengthen thy cattle and all that thou hast in the field; every man and beast which is found in the field, and is not gathered into the house — come down on them hath the hail, and they have died.`

¹⁹Ja nüüd läkita järele, päästa oma kari ja kõik, kes sul väljal on! Kõigi inimeste ja loomade peale, kes on väljal ega ole viidud koju, langeb rahe ja nad surevad.'

²⁰He who is fearing the word of Jehovah among the servants of Pharaoh hath caused his servants and his cattle to flee unto the houses;

²⁰Kes vaarao sulaseist kartis Issanda sõna, päästis oma sulased ja karja koju.

²¹and he who hath not set his heart unto the word of Jehovah leaveth his servants and his cattle in the field.

²¹Aga kes ei võtnud Issanda sõna südamesse, jättis oma sulased ja karja väljale.

²²And Jehovah saith unto Moses, `Stretch forth thy hand towards the heavens, and there is hail in all the land of Egypt, on man, and on beast, and on every herb of the field in the land of Egypt.`

²²Ja Issand ütles Moosesele: 'Siruta oma käsi taeva poole, siis tuleb rahet kogu Egiptusemaale, inimeste ja loomade peale, ja kõigi taimede peale Egiptusemaal!'

²³And Moses stretcheth out his rod towards the heavens, and Jehovah hath given voices and hail, and fire goeth towards the earth, and Jehovah raineth hail on the land of Egypt,

²³Ja Mooses sirutas oma kepi taeva poole ning Issand andis müristamist ja rahet, ja tuli lõi maha; ja Issand laskis Egiptusemaale rahet sadada.

²⁴and there is hail, and fire catching itself in the midst of the hail, very grievous, such as hath not been in all the land of Egypt since it hath become a nation.

²⁴Ja rahe ja tuli, mis oli rahega segamini, olid väga rängad, milliseid ei ole olnud kogu Egiptusemaal selle asustamisest alates.

²⁵And the hail smiteth in all the land of Egypt all that [is] in the field, from man even unto beast, and every herb of the field hath the hail smitten, and every tree of the field it hath broken;

²⁵Ja rahe lõi maha kogu Egiptusemaal kõik, kes olid väljal, niihästi inimesed kui loomad; ja rahe lõi maha kogu rohu ning murdis kõik puud väljal.

²⁶only in the land of Goshen, where the sons of Israel [are], there hath been no hail.

²⁶Ainult Gooseni maakonnas, kus olid Iisraeli lapsed, ei olnud rahet.

²⁷And Pharaoh sendeth, and calleth for Moses and for Aaron, and saith unto them, `I have sinned this time, Jehovah [is] the Righteous, and I and my people [are] the Wicked,

²⁷Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: 'Ma olen seekord pattu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.

²⁸make ye supplication unto Jehovah, and plead that there be no voices of God and hail, and I send you away, and ye add not to remain.`

²⁸Paluge Issandat, sest on küllalt Jumala müristamisest ja rahest. Ma lasen teid minna ja teil pole enam vaja jääda!'

²⁹And Moses saith unto him, `At my going out of the city, I spread my palms unto Jehovah — the voices cease, and the hail is not any more, so that thou knowest that the earth [is] Jehovah`s;

²⁹Ja Mooses vastas temale: 'Kui ma olen linnast välja läinud, siis ma sirutan oma käed Issanda poole: müristamine lakkab ja rahet ei ole enam, et sa teaksid, et maa on Issanda päralt.

³⁰but thou and thy servants — I have known that ye are not yet afraid of the face of Jehovah God.`

³⁰Aga sinust ja su sulaseist ma tean, et te veelgi ei karda Jumalat Issandat.'

³¹And the flax and the barley have been smitten, for the barley [is] budding, and the flax forming flowers,

³¹Ja lina ja oder löödi maha, sest oder oli loonud ja lina oli kupras;

³²and the wheat and the rye have not been smitten, for they are late.

³²nisu ja okasnisu aga ei löödud maha, sest need olid hilised.

³³And Moses goeth out from Pharaoh, [from] the city, and spreadeth his hands unto Jehovah, and the voices and the hail cease, and rain hath not been poured out to the earth;

³³Ja Mooses läks ära vaarao juurest, linnast välja, ja sirutas oma käed Issanda poole: müristamine ja rahe lakkasid ning vihma ei sadanud enam maa peale.

³⁴and Pharaoh seeth that the rain hath ceased, and the hail and the voices, and he continueth to sin, and hardeneth his heart, he and his servants;

³⁴Kui vaarao nägi, et vihm, rahe ja müristamine lakkasid, siis ta patustas edasi ja tegi oma südame kõvaks, tema ja ta sulased.

³⁵and the heart of Pharaoh is strong, and he hath not sent the sons of Israel away, as Jehovah hath spoken by the hand of Moses.

³⁵Vaarao süda jäi kõvaks ja ta ei lasknud Iisraeli lapsi minna - nagu Issand oli Moosese läbi öelnud.