¹And thou, lift up a lamentation unto princes of Israel,

¹Aga sina alusta nutulaulu Iisraeli vürstide pärast

²and thou hast said: What [is] thy mother? — a lioness, Among lions she hath crouched down, In the midst of young lions she hath multiplied her whelps.

²ja ütle: Missugune emalõvi oli küll sinu ema lõvide hulgas!? Ta lebas noorte lõvide keskel, ta kasvatas oma kutsikaid.

³And she bringeth up one of her whelps, A young lion it hath been, And it learneth to tear prey, man it hath devoured.

³Nõnda ta kasvatas üles ühe oma kutsikaist: sellest sai noor lõvi, kes õppis saaki murdma, kes sõi inimesi.

⁴And hear of it do nations, In their pit it hath been caught, And they bring it in with chains unto the land of Egypt.

⁴Aga paganad kuulsid temast, ta püüti kinni nende augus ja viidi ninakonksudega Egiptusemaale.

⁵And she seeth, that stayed — perished hath her hope, And she taketh one of her whelps, A young lion she hath made it.

⁵Kui ema nägi, et ta oli asjata oodanud, et ta lootus oli kadunud, siis ta võttis oma kutsikaist veel ühe, kasvatas selle nooreks lõviks.

⁶And it goeth up and down in the midst of lions, A young lion it hath been, And it learneth to tear prey, man it hath devoured.

⁶Ja see käis lõvide keskel, kasvas nooreks lõviks, õppis saaki murdma, sõi inimesi.

⁷And it knoweth his forsaken habitations, And their cities it hath laid waste, And desolate is the land and its fulness, Because of the voice of his roaring.

⁷Ta rüüstas nende paleesid, laastas nende linnu; maa ja mis seda täitis, kohkus tema möirgamisest.

⁸And set against it do nations Round about from the provinces. And they spread out for it their net, In their pit it hath been caught.

⁸Siis panid paganad tema ümber püüniseid ja laotasid tema üle oma võrgu, ta püüti kinni nende augus.

⁹And they put it in prison — in chains, And they bring it unto the king of Babylon, They bring it in unto bulwarks, So that its voice is not heard any more On mountains of Israel.

⁹Ta pandi ahelais puuri ja viidi Paabeli kuninga ette; ta viidi linnusesse, et ta häält enam ei kuuldaks Iisraeli mägedel.

¹⁰Thy mother [is] as a vine in thy blood by waters planted, Fruitful and full of boughs it hath been, Because of many waters.

¹⁰Su ema oli otsekui viinapuu su sarnane, vee äärde istutatud; ta oli viljakas ja täis oksi rohke vee tõttu.

¹¹And it hath strong rods for sceptres of rulers, And high is its stature above thick branches, And it appeareth in its height In the multitude of its thin shoots.

¹¹Ja tal oli tugev oks valitsuskepiks; see kasvas kõrgeks okste vahel ja paistis oma kõrguse tõttu tema paljude okste hulgast.

¹²And it is plucked up in fury, To the earth it hath been cast, And the east wind hath dried up its fruit, Broken and withered hath been the rod of its strength, Fire hath consumed it.

¹²Aga ta kisti üles tulises vihas, paisati maha ja idatuul kuivatas ta vilja; ta tugev oks murti ja kuivas ära - tuli sõi selle.

¹³And now — it is planted in a wilderness, In a land dry and thirsty.

¹³Nüüd on ta istutatud kõrbe, kuivale ja põuasele maale.

¹⁴And go forth doth fire from a rod of its boughs, Its fruit it hath devoured, And it hath no rod of strength — a sceptre to rule, Lamentation it [is] — and it is for a lamentation!`

¹⁴Ta oksast puhkes tuli, mis sõi ära ta võsud ja vilja. Nõnda ei olegi tal tugevat oksa, mis kõlbaks valitsuskepiks.' See on nutulaul ja on jäänud nutulauluks.