¹And it cometh to pass, in the sixth year, in the sixth [month], in the fifth of the month, I am sitting in my house, and elders of Judah are sitting before me, and fall on me there doth a hand of the Lord Jehovah,

¹Ja kuuendal aastal, kuuenda kuu viiendal päeval sündis, et ma istusin oma kojas ja Juuda vanemad istusid mu ees; siis langes seal Issanda Jumala käsi mu peale.

²and I look, and lo, a likeness as the appearance of fire, from the appearance of His loins and downward — fire, and from His loins and upward, as the appearance of brightness, as the colour of copper.

²Ja ma vaatasin, ja ennäe, see oli mingi tule sarnane ilmutis: allpool sellest, mis paistis olevat ta niuded, oli tuli, ja ta niudeist ülalpool paistis nagu sära, otsekui mingi metalli hiilgus.

³And He putteth forth a form of a hand, and taketh me by a lock of my head, and lift me up doth a spirit between the earth and the heavens, and it bringeth me in to Jerusalem in visions of God, unto the opening of the inner gate that is facing the north, where [is] the seat of the figure of jealousy that is making jealous,

³Ja ta sirutas midagi käe sarnast ning võttis kinni mu juuksetukast; ja Vaim tõstis mu maa ja taeva vahele ning viis mu Jumala nägemustes Jeruusalemma, sisemise värava suhu, mis on põhja pool, sinna, kus oli selle kuju asukoht, mis põhjustas Issanda püha viha.

⁴and lo, there the honour of the God of Israel, as the appearance that I saw in the valley.

⁴Ja vaata, seal oli Iisraeli Jumala auhiilgus selle nägemuse sarnaselt, mida ma orus olin näinud.

⁵And He saith unto me, `Son of man, lift up, I pray thee, thine eyes the way of the north.` And I lift up mine eyes the way of the north, and lo, on the north of the gate of the altar this figure of jealousy, at the entrance.

⁵Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, tõsta nüüd oma silmad üles põhja poole!' Siis ma tõstsin oma silmad põhja poole, ja vaata, põhja pool, altari väravas, sissekäigu juures oli see püha viha põhjustav kuju.

⁶And He saith unto me, `Son of man, art thou seeing what they are doing? the great abominations that the house of Israel are doing here, to keep far off from My sanctuary; and again thou dost turn, thou dost see great abominations.`

⁶Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, kas sa näed, mis nad teevad, neid suuri häbitegusid, mis Iisraeli sugu siin teeb, et ma peaksin minema kaugele oma pühamust? Aga sa saad näha veel suuremaid jäledusi.'

⁷And He bringeth me in unto an opening of the court, and I look, and lo, a hole in the wall;

⁷Siis ta viis mind õueukse juurde; ja ma vaatasin, ja ennäe, seinas oli auk.

⁸and He saith unto me, `Son of man, dig, I pray thee, through the wall;` and I dig through the wall, and lo, an opening.

⁸Ja ta ütles mulle: 'Inimesepoeg, murra nüüd läbi seina!' Ja ma murdsin seinast läbi, ja vaata, seal oli uks.

⁹And He saith to me, `Go in, and see the evil abominations that they are doing here.`

⁹Ja ta ütles mulle: 'Mine sisse ja vaata neid nurjatuid häbitegusid, mida nad siin teevad!'

¹⁰And I go in, and look, and lo, every form of creeping thing, and detestable beast — and all the Idols of the house of Israel — graved on the wall, all round about,

¹⁰Siis ma läksin sisse ja vaatasin, ja ennäe, kõiksugu pilte jäledaist roomajaist ja loomadest ning kõiksugu Iisraeli soo ebajumalaid oli joonistatud seina peale ümberringi.

¹¹and seventy men of the elders of the house of Israel — and Jaazaniah son of Shaphan standing in their midst — are standing before them, and each his censer in his hand, and the abundance of the cloud of perfume is going up.

¹¹Ja nende piltide ees seisis seitsekümmend meest Iisraeli soo vanemaist, ja Jaasanja, Saafani poeg, seisis nende keskel; igaühel oli käes oma suitsutuspann ja lõhnav suitsupilv tõusis üles.

¹²And He saith unto me, `Hast thou seen, son of man, that which elders of the house of Israel are doing in darkness, each in the inner chambers of his imagery, for they are saying, Jehovah is not seeing us, Jehovah hath forsaken the land?`

¹²Siis ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg, mida Iisraeli soo vanemad pimedas teevad, igaüks oma kuju kambris? Sest nad ütlevad: Issand ei näe meid, Issand on maa maha jätnud.'

¹³And He saith unto me, `Again thou dost turn, thou dost see great abominations that they are doing.`

¹³Ja ta ütles mulle: 'Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid, mida nad teevad.'

¹⁴And He bringeth me in unto the opening of the gate of the house of Jehovah that [is] at the north, and lo, there the women are sitting weeping for Tammuz.

¹⁴Siis ta viis mind Issanda koja värava suhu, mis on põhja pool, ja vaata, seal istusid naised, nuttes taga Tammust.

¹⁵And He saith unto me, `Hast thou seen, son of man? again thou dost turn, thou dost see greater abominations than these.`

¹⁵Ja ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg? Sa saad näha veelgi suuremaid häbitegusid kui need.'

¹⁶And He bringeth me in unto the inner court of the house of Jehovah, and lo, at the opening of the temple of Jehovah, between the porch and the altar, about twenty-five men, their backs toward the temple of Jehovah, and their faces eastward, and they are bowing themselves eastward to the sun.

¹⁶Siis ta viis mind Issanda koja sisemisse õue, ja vaata, Issanda templi ukse juures, eeskoja ja altari vahel, oli umbes kakskümmend viis meest; neil olid seljad Issanda templi poole ja näod ida poole, ja nad kummardasid päikest ida pool.

¹⁷And He saith unto me, `Hast thou seen, son of man? hath it been a light thing to the house of Judah to do the abomination that they have done here, that they have filled the land with violence, and turn back to provoke Me to anger? and lo, they are putting forth the branch unto their nose!

¹⁷Ja ta ütles mulle: 'Kas sa näed, inimesepoeg? Kas on Juuda sool veel vähe neid häbitegusid, mida nad siin on teinud, et nad täidavad maa vägivallaga ja ärritavad mind veel rohkem? Ja vaata, nad pistavad viinapuuvääte endale ninasse!

¹⁸And I also deal in fury, Mine eye doth not pity, nor do I spare, and they have cried in Mine ears — a loud voice — and I do not hear them.`

¹⁸Seepärast talitan minagi tulises vihas: mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; ja kuigi nad hüüavad mu kõrvu suure häälega, ei kuule ma neid.'