¹And he heareth the words of Laban`s sons, saying, `Jacob hath taken all that our father hath; yea, from that which our father hath, he hath made all this honour;`

¹Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: 'Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.'

²and Jacob seeth the face of Laban, and lo, it is not with him as heretofore.

²Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.

³And Jehovah saith unto Jacob, `Turn back unto the land of thy fathers, and to thy kindred, and I am with thee.`

³Siis Issand ütles Jaakobile: 'Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!'

⁴And Jacob sendeth and calleth for Rachel and for Leah to the field unto his flock;

⁴Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea

⁵and saith to them, `I am beholding your father`s face — that it is not towards me as heretofore, and the God of my father hath been with me,

⁵ning ütles neile: 'Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.

⁶and ye — ye have known that with all my power I have served your father,

⁶Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

⁷and your father hath played upon me, and hath changed my hire ten times; and God hath not suffered him to do evil with me.

⁷Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

⁸`If he say thus: The speckled are thy hire, then bare all the flock speckled ones; and if he say thus: The ring-straked are thy hire, then bare all the flock ring-straked;

⁸Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.

⁹and God taketh away the substance of your father, and doth give to me.

⁹Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

¹⁰`And it cometh to pass at the time of the flock conceiving, that I lift up mine eyes and see in a dream, and lo, the he-goats, which are going up on the flock, [are] ring-straked, speckled, and grisled;

¹⁰Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.

¹¹and the messenger of God saith unto me in the dream, Jacob, and I say, Here [am] I.

¹¹Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!

¹²`And He saith, Lift up, I pray thee, thine eyes, and see — all the he-goats which are going up on the flock [are] ring-straked, speckled, and grisled, for I have seen all that Laban is doing to thee;

¹²Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

¹³I [am] the God of Bethel where thou hast anointed a standing pillar, where thou hast vowed a vow to me; now, arise, go out from this land, and turn back unto the land of thy birth.`

¹³Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!'

¹⁴And Rachel answereth — Leah also — and saith to him, `Have we yet a portion and inheritance in the house of our father?

¹⁴Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: 'Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

¹⁵have we not been reckoned strangers to him? for he hath sold us, and he also utterly consumeth our money;

¹⁵Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!

¹⁶for all the wealth which God hath taken away from our father, it [is] ours, and our children`s; and now, all that God hath said unto thee — do.`

¹⁶Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!'

¹⁷And Jacob riseth, and lifteth up his sons and his wives on the camels,

¹⁷Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

¹⁸and leadeth all his cattle, and all his substance which he hath acquired, the cattle of his getting, which he hath acquired in Padan-Aram, to go unto Isaac his father, to the land of Canaan.

¹⁸ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

¹⁹And Laban hath gone to shear his flock, and Rachel stealeth the teraphim which her father hath;

¹⁹Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

²⁰and Jacob deceiveth the heart of Laban the Aramaean, because he hath not declared to him that he is fleeing;

²⁰Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

²¹and he fleeth, he and all that he hath, and riseth, and passeth over the River, and setteth his face [toward] the mount of Gilead.

²¹Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

²²And it is told to Laban on the third day that Jacob hath fled,

²²Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

²³and he taketh his brethren with him, and pursueth after him a journey of seven days, and overtaketh him in the mount of Gilead.

²³Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

²⁴And God cometh in unto Laban the Aramaean in a dream of the night, and saith to him, `Take heed to thyself lest thou speak with Jacob from good unto evil.`

²⁴Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: 'Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!'

²⁵And Laban overtaketh Jacob; and Jacob hath fixed his tent in the mount; and Laban with his brethren have fixed [theirs] in the mount of Gilead.

²⁵Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

²⁶And Laban saith to Jacob, `What hast thou done that thou dost deceive my heart, and lead away my daughters as captives of the sword?

²⁶Ja Laaban ütles Jaakobile: 'Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.

²⁷Why hast thou hidden thyself to flee, and deceivest me, and hast not declared to me, and I send thee away with joy and with songs, with tabret and with harp,

²⁷Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

²⁸and hast not suffered me to kiss my sons and my daughters? — now thou hast acted foolishly in doing [so];

²⁸Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

²⁹my hand is to God to do evil with you, but the God of your father yesternight hath spoken unto me, saying, Take heed to thyself from speaking with Jacob from good unto evil.

²⁹Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

³⁰`And now, thou hast certainly gone, because thou hast been very desirous for the house of thy father; why hast thou stolen my gods?`

³⁰Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?'

³¹And Jacob answereth and saith to Laban, `Because I was afraid, for I said, Lest thou take violently away thy daughters from me;

³¹Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: 'Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

³²with whomsoever thou findest thy gods — he doth not live; before our brethren discern for thyself what [is] with me, and take to thyself:` and Jacob hath not known that Rachel hath stolen them.

³²See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!' Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

³³And Laban goeth into the tent of Jacob, and into the tent of Leah, and into the tent of the two handmaidens, and hath not found; and he goeth out from the tent of Leah, and goeth into the tent of Rachel.

³³Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.

³⁴And Rachel hath taken the teraphim, and putteth them in the furniture of the camel, and sitteth upon them; and Laban feeleth all the tent, and hath not found;

³⁴Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

³⁵and she saith unto her father, `Let it not be displeasing in the eyes of my lord that I am not able to rise at thy presence, for the way of women [is] on me;` and he searcheth, and hath not found the teraphim.

³⁵Ja Raahel ütles oma isale: 'Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!' Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

³⁶And it is displeasing to Jacob, and he striveth with Laban; and Jacob answereth and saith to Laban, `What [is] my transgression? what my sin, that thou hast burned after me?

³⁶Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: 'Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

³⁷for thou hast felt all my vessels: what hast thou found of all the vessels of thy house? set here before my brethren, and thy brethren, and they decide between us both.

³⁷Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!

³⁸`These twenty years I [am] with thee: thy ewes and thy she-goats have not miscarried, and the rams of thy flock I have not eaten;

³⁸Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.

³⁹the torn I have not brought in unto thee — I, I repay it — from my hand thou dost seek it; I have been deceived by day, and I have been deceived by night;

³⁹Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.

⁴⁰I have been [thus]: in the day consumed me hath drought, and frost by night, and wander doth my sleep from mine eyes.

⁴⁰Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.

⁴¹`This [is] to me twenty years in thy house: I have served thee fourteen years for thy two daughters, and six years for thy flock; and thou changest my hire ten times;

⁴¹Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.

⁴²unless the God of my father, the God of Abraham, and the Fear of Isaac, had been for me, surely now empty thou hadst sent me away; mine affliction and the labour of my hands hath God seen, and reproveth yesternight.`

⁴²Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.'

⁴³And Laban answereth and saith unto Jacob, `The daughters [are] my daughters, and the sons my sons, and the flock my flock, and all that thou art seeing [is] mine; and to my daughters — what do I to these to-day, or to their sons whom they have born?

⁴³Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: 'Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

⁴⁴and now, come, let us make a covenant, I and thou, and it hath been for a witness between me and thee.`

⁴⁴Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!'

⁴⁵And Jacob taketh a stone, and lifteth it up [for] a standing pillar;

⁴⁵Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

⁴⁶and Jacob saith to his brethren, `Gather stones,` and they take stones, and make a heap; and they eat there on the heap;

⁴⁶Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: 'Korjake kive!' Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

⁴⁷and Laban calleth it Jegar-Sahadutha; and Jacob hath called it Galeed.

⁴⁷Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

⁴⁸And Laban saith, `This heap [is] witness between me and thee to-day;` therefore hath he called its name Galeed;

⁴⁸Ja Laaban ütles: 'See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!' Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

⁴⁹Mizpah also, for he said, `Jehovah doth watch between me and thee, for we are hidden one from another;

⁴⁹ja Mispa, sest ta ütles: 'Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.

⁵⁰if thou afflict my daughters, or take wives beside my daughters — there is no man with us — see, God [is] witness between me and thee.`

⁵⁰Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.'

⁵¹And Laban saith to Jacob, `Lo, this heap, and lo, the standing pillar which I have cast between me and thee;

⁵¹Siis ütles Laaban Jaakobile: 'Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -

⁵²this heap [is] witness, and the standing pillar [is] witness, that I do not pass over this heap unto thee, and that thou dost not pass over this heap and this standing pillar unto me — for evil;

⁵²see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

⁵³the God of Abraham and the God of Nahor, doth judge between us — the God of their father,` and Jacob sweareth by the Fear of his father Isaac.

⁵³Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!' Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

⁵⁴And Jacob sacrificeth a sacrifice in the mount, and calleth to his brethren to eat bread, and they eat bread, and lodge in the mount;

⁵⁴Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

⁵⁵and Laban riseth early in the morning, and kisseth his sons and his daughters, and blesseth them; and Laban goeth on, and turneth back to his place.