¹And Joseph hath not been able to refrain himself before all those standing by him, and he calleth, `Put out every man from me;` and no man hath stood with him when Joseph maketh himself known unto his brethren,

¹Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: 'Minge kõik mu juurest ära!' Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis.

²and he giveth forth his voice in weeping, and the Egyptians hear, and the house of Pharaoh heareth.

²Ja ta puhkes valjusti nutma, nii et Egiptus seda kuulis ja kuulis vaarao koda.

³And Joseph saith unto his brethren, `I [am] Joseph, is my father yet alive?` and his brethren have not been able to answer him, for they have been troubled at his presence.

³Ja Joosep ütles oma vendadele: 'Mina olen Joosep! Kas mu isa veel elab?' Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees.

⁴And Joseph saith unto his brethren, `Come nigh unto me, I pray you,` and they come nigh; and he saith, `I [am] Joseph, your brother, whom ye sold into Egypt;

⁴Siis ütles Joosep oma vendadele: 'Astuge ligemale!' Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: 'Mina olen Joosep, teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.

⁵and now, be not grieved, nor let it be displeasing in your eyes that ye sold me hither, for to preserve life hath God sent me before you.

⁵Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest teie elu säilitamiseks läkitas Jumal mind eele.

⁶`Because these two years the famine [is] in the heart of the land, and yet [are] five years, [in] which there is neither ploughing nor harvest;

⁶Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust.

⁷and God sendeth me before you, to place of you a remnant in the land, and to give life to you by a great escape;

⁷Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.

⁸and now, ye — ye have not sent me hither, but God, and He doth set me for a father to Pharaoh, and for lord to all his house, and ruler over all the land of Egypt.

⁸Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.

⁹`Haste, and go up unto my father, then ye have said to him, Thus said Joseph thy son, God hath set me for lord to all Egypt; come down unto me, stay not,

⁹Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: Nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita!

¹⁰and thou hast dwelt in the land of Goshen, and been near unto me, thou and thy sons, and thy son`s sons, and thy flock, and thy herd, and all that thou hast,

¹⁰Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja su pojad ja su poegade pojad, ja su lambad, kitsed ja veised ja kõik, mis sul on.

¹¹and I have nourished thee there — for yet [are] five years of famine — lest thou become poor, thou and thy household, and all that thou hast.

¹¹Ma hoolitsen seal sinu eest, kuna veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega keegi, kes sul on.

¹²`And lo, your eyes are seeing, and the eyes of my brother Benjamin, that [it is] my mouth which is speaking unto you;

¹²Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin.

¹³and ye have declared to my father all my honour in Egypt, and all that ye have seen, and ye have hasted, and have brought down my father hither.`

¹³Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!'

¹⁴And he falleth on the neck of Benjamin his brother, and weepeth, and Benjamin hath wept on his neck;

¹⁴Siis ta langes oma vennale Benjaminile kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber.

¹⁵and he kisseth all his brethren, and weepeth over them; and afterwards have his brethren spoken with him.

¹⁵Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.

¹⁶And the sound hath been heard in the house of Pharaoh, saying, `Come have the brethren of Joseph;` and it is good in the eyes of Pharaoh, and in the eyes of his servants,

¹⁶Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis.

¹⁷and Pharaoh saith unto Joseph, `Say unto thy brethren, This do ye: lade your beasts, and go, enter ye the land of Canaan,

¹⁷Ja vaarao ütles Joosepile: 'Ütle oma vendadele: Tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale,

¹⁸and take your father, and your households, and come unto me, and I give to you the good of the land of Egypt, and eat ye the fat of the land.

¹⁸võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juurde, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva!

¹⁹`Yea, thou — thou hast been commanded: this do ye, take for yourselves out of the land of Egypt, waggons for your infants, and for your wives, and ye have brought your father, and come;

¹⁹Ja sul tuleb anda käsk: Tehke nõnda - võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge!

²⁰and your eye hath no pity on your vessels, for the good of all the land of Egypt [is] yours.`

²⁰Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!'

²¹And the sons of Israel do so, and Joseph giveth waggons to them by the command of Pharaoh, and he giveth to them provision for the way;

²¹Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona.

²²to all of them hath he given — to each changes of garments, and to Benjamin he hath given three hundred silverlings, and five changes of garments;

²²Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided.

²³and to his father he hath sent thus: ten asses bearing of the good things of Egypt, and ten she-asses bearing corn and bread, even food for his father for the way.

²³Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.

²⁴And he sendeth his brethren away, and they go; and he saith unto them, `Be not angry in the way.`

²⁴Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: 'Teel ärge riielge!'

²⁵And they go up out of Egypt, and come in to the land of Canaan, unto Jacob their father,

²⁵Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde.

²⁶and they declare to him, saying, `Joseph [is] yet alive,` and that he [is] ruler over all the land of Egypt; and his heart ceaseth, for he hath not given credence to them.

²⁶Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: 'Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!' Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid.

²⁷And they speak unto him all the words of Joseph, which he hath spoken unto them, and he seeth the waggons which Joseph hath sent to bear him away, and live doth the spirit of Jacob their father;

²⁷Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.

²⁸and Israel saith, `Enough! Joseph my son [is] yet alive; I go and see him before I die.`

²⁸Ja Iisrael ütles: 'Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!'