¹A prayer of Habakkuk the prophet concerning erring ones:

¹Prohvet Habakuki palve kaebelaulude kujul:

²O Jehovah, I heard thy report, I have been afraid, O Jehovah, Thy work! in midst of years revive it, In the midst of years Thou makest known In anger Thou dost remember mercy.

²'Issand, ma olen kuulnud su sõnumit, ma kardan su tegu, Issand. Aga lase see ligemail aastail sündida, tee see ligemail aastail teoks ja mõtle oma vihas halastusele!

³God from Teman doth come, The Holy One from mount Paran. Pause! Covered the heavens hath His majesty, And His praise hath filled the earth.

³Jumal tuleb Teemanist, püha Paarani mäelt! Sela. Tema aulikkus katab taevaid ja maa on täis tema kiitust.

⁴And the brightness is as the light, He hath rays out of His hand, And there — the hiding of His strength.

⁴Tema all on nagu valguse sära, tema kõrval on kiired, seal on ta võimsuse loor.

⁵Before Him goeth pestilence, And a burning flame goeth forth at His feet.

⁵Tema ees käib katk ja tema kannul tuleb taud.

⁶He hath stood, and He measureth earth, He hath seen, and He shaketh off nations, And scatter themselves do mountains of antiquity, Bowed have the hills of old, The ways of old [are] His.

⁶Tema seisab ja mõõdab maad, tema vaatab ja paneb rahvad võpatama. Purunevad igavesed mäed, vajuvad ürgsed künkad. Tema teed on igavesed.

⁷Under sorrow I have seen tents of Cushan, Tremble do curtains of the land of Midian.

⁷Ma näen Kuusani telke vaevakoorma all, Midjanimaa telgiriided värisevad.

⁸Against rivers hath Jehovah been wroth? Against rivers [is] Thine anger? Against the sea [is] Thy wrath? For Thou dost ride on Thy horses — Thy chariots of salvation?

⁸Kas oled vihane jõgede pärast, Issand? Ons sul viha jõgede või raev mere vastu, kui sa sõidad oma hobuste seljas ja võit on su sõjavankrite päralt?

⁹Utterly naked Thou dost make Thy bow, Sworn are the tribes — saying, `Pause!` [With] rivers Thou dost cleave the earth.

⁹Sina paljastad oma ammu, paned nooled nöörile. Sela. Sina lõhestad jõgedega maa.

¹⁰Seen thee — pained are mountains, An inundation of waters hath passed over, Given forth hath the deep its voice, High its hands it hath lifted up.

¹⁰Mäed näevad sind ja värisevad, pilved kallavad vett, põhjavesi teeb häält, tõstab oma käed kõrgele.

¹¹Sun — moon — hath stood — a habitation, At the light thine arrows go on, At the brightness, the glittering of thy spear.

¹¹Päike ja kuu jäävad tõusmata: nad jäävad paigale noolte valguses, su välkuvate piikide säras.

¹²In indignation Thou dost tread earth, In anger Thou dost thresh nations.

¹²Raevus sammud sa läbi maa, vihas peksad rahvaid nagu reht.

¹³Thou hast gone forth for the salvation of Thy people, For salvation with Thine anointed, Thou hast smitten the head of the house of the wicked, Laying bare the foundation unto the neck. Pause!

¹³Sa lähed aitama oma rahvast, appi oma võitule. Sa peksad puruks katuse õela kojalt ja paljastad aluse kaljuni. Sela.

¹⁴Thou hast pierced with his staves the head of his leaders, They are tempestuous to scatter me, Their exultation [is] as to consume the poor in secret.

¹⁴Sa läbistad oma nooltega nende pea, kes tõttavad mind laiali pillutama; nad hõiskavad, otsekui neelaksid nad viletsaid salamahti.

¹⁵Thou hast proceeded through the sea with Thy horses — the clay of many waters.

¹⁵Sa tallasid merre tema ratsud, voogude põhjaporri.

¹⁶I have heard, and my belly trembleth, At the noise have my lips quivered, Rottenness doth come into my bones, And in my place I do tremble, That I rest for a day of distress, At the coming up of the people, he overcometh it.

¹⁶Ma kuulen seda ja mu ihu väriseb, hääl paneb vabisema mu huuled, mädanik tungib mu luudesse ja mu põlved värisevad, aga ma ootan, kuni hädaaeg tuleb selle rahva üle, kes on tulnud meile kallale.

¹⁷Though the fig-tree doth not flourish, And there is no produce among vines, Failed hath the work of the olive, And fields have not yielded food, Cut off from the fold hath been the flock, And there is no herd in the stalls.

¹⁷Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades,

¹⁸Yet I, in Jehovah I exult, I do joy in the God of my salvation.

¹⁸ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas.

¹⁹Jehovah the Lord [is] my strength, And He doth make my feet like hinds, And on my high-places causeth me to tread. To the overseer with my stringed instruments!

¹⁹Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.' Laulujuhatajale: minu keelpillisaade.