¹Therefore, we also having so great a cloud of witnesses set around us, every weight having put off, and the closely besetting sin, through endurance may we run the contest that is set before us,

¹Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!

²looking to the author and perfecter of faith — Jesus, who, over-against the joy set before him — did endure a cross, shame having despised, on the right hand also of the throne of God did sit down;

²Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele.

³for consider again him who endured such gainsaying from the sinners to himself, that ye may not be wearied in your souls — being faint.

³Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks.

⁴Not yet unto blood did ye resist — with the sin striving;

⁴Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!

⁵and ye have forgotten the exhortation that doth speak fully with you as with sons, `My son, be not despising chastening of the Lord, nor be faint, being reproved by Him,

⁵Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: 'Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib!

⁶for whom the Lord doth love He doth chasten, and He scourgeth every son whom He receiveth;`

⁶Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.'

⁷if chastening ye endure, as to sons God beareth Himself to you, for who is a son whom a father doth not chasten?

⁷Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?

⁸and if ye are apart from chastening, of which all have become partakers, then bastards are ye, and not sons.

⁸Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad.

⁹Then, indeed, fathers of our flesh we have had, chastising [us], and we were reverencing [them]; shall we not much rather be subject to the Father of the spirits, and live?

⁹Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada?

¹⁰for they, indeed, for a few days, according to what seemed good to them, were chastening, but He for profit, to be partakers of His separation;

¹⁰Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest.

¹¹and all chastening for the present, indeed, doth not seem to be of joy, but of sorrow, yet afterward the peaceable fruit of righteousness to those exercised through it — it doth yield.

¹¹Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.

¹²Wherefore, the hanging-down hands and the loosened knees set ye up;

¹²Seepärast tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved

¹³and straight paths make for your feet, that that which is lame may not be turned aside, but rather be healed;

¹³ja õgvendage teerajad oma jalgadele, et lonkur ei väänaks jalga, vaid pigem saaks terveks.

¹⁴peace pursue with all, and the separation, apart from which no one shall see the Lord,

¹⁴Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat,

¹⁵looking diligently over lest any one be failing of the grace of God, lest any root of bitterness springing up may give trouble, and through this many may be defiled;

¹⁵ja valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks,

¹⁶lest any one be a fornicator, or a profane person, as Esau, who in exchange for one morsel of food did sell his birthright,

¹⁶et keegi ei oleks hooraja ega ka kõlvatu nagu Eesav, kes üheainsa kõhutäie eest andis käest oma esmasünniõiguse.

¹⁷for ye know that also afterwards, wishing to inherit the blessing, he was disapproved of, for a place of reformation he found not, though with tears having sought it.

¹⁷Te ju teate, et kui ta pärastpoole küll tahtis pärida õnnistust, tunnistati ta kõlbmatuks; ta ei leidnud meeleparanduseks kohta, ehk ta küll seda pisaratega otsis.

¹⁸For ye came not near to the mount touched and scorched with fire, and to blackness, and darkness, and tempest,

¹⁸Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules põleva mäe ligi, ei sünguse, ei pimeduse, ei raju,

¹⁹and a sound of a trumpet, and a voice of sayings, which those having heard did entreat that a word might not be added to them,

¹⁹ei pasunahääle ega niisuguse kõne kõla juurde, mille kuuljad palusid, et sellele ei lisataks ühtegi sõna;

²⁰for they were not bearing that which is commanded, `And if a beast may touch the mountain, it shall be stoned, or with an arrow shot through,`

²⁰sest nad ei suutnud kanda seda korraldust: 'Kui ka loom peaks puutuma mäe külge, siis visatagu ta kividega surnuks!';

²¹and, (so terrible was the sight,) Moses said, `I am fearful exceedingly, and trembling.`

²¹ja see vaatepilt oli nii õudne, et Mooses ütles: 'Ma olen kabuhirmus ja värisen!' -

²²But, ye came to Mount Zion, and to a city of the living God, to the heavenly Jerusalem, and to myriads of messengers,

²²vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde,

²³to the company and assembly of the first-born in heaven enrolled, and to God the judge of all, and to spirits of righteous men made perfect,

²³esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde,

²⁴and to a mediator of a new covenant — Jesus, and to blood of sprinkling, speaking better things than that of Abel!

²⁴ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.

²⁵See, may ye not refuse him who is speaking, for if those did not escape who refused him who upon earth was divinely speaking — much less we who do turn away from him who [speaketh] from heaven,

²⁵Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist.

²⁶whose voice the earth shook then, and now hath he promised, saying, `Yet once — I shake not only the earth, but also the heaven;`

²⁶Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: 'Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!'

²⁷and this — `Yet once` — doth make evident the removal of the things shaken, as of things having been made, that the things not shaken may remain;

²⁷Sõnad 'veel kord' näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud.

²⁸wherefore, a kingdom that cannot be shaken receiving, may we have grace, through which we may serve God well-pleasingly, with reverence and religious fear;

²⁸Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega;

²⁹for also our God [is] a consuming fire.

²⁹sest meie Jumal on neelav tuli!