¹Wherefore, having left the word of the beginning of the Christ, unto the perfection we may advance, not again a foundation laying of reformation from dead works, and of faith on God,

¹Seepärast, jättes kõrvale õpetuse Kristuse alguse kohta, suundugem täiuslikkusele. Ärgem hakakem taas rajama alust meeleparandusele surnud tegudest, usule Jumalasse,

²of the teaching of baptisms, of laying on also of hands, of rising again also of the dead, and of judgment age-during,

²õpetusele ristimisest, käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest hukkamõistust.

³and this we will do, if God may permit,

³Seda me teemegi, kui Jumal lubab.

⁴for [it is] impossible for those once enlightened, having tasted also of the heavenly gift, and partakers having became of the Holy Spirit,

⁴On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust,

⁵and did taste the good saying of God, the powers also of the coming age,

⁵kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid

⁶and having fallen away, again to renew [them] to reformation, having crucified again to themselves the Son of God, and exposed to public shame.

⁶ning ometi ära taganenud - neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.

⁷For earth, that is drinking in the rain many times coming upon it, and is bringing forth herbs fit for those because of whom also it is dressed, doth partake of blessing from God,

⁷Maa, mis joob sagedasti sellele langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi neile, kes seda ka harivad, saab õnnistuse Jumalalt,

⁸and that which is bearing thorns and briers [is] disapproved of, and nigh to cursing, whose end [is] for burning;

⁸aga maa, mis kannab kibuvitsu ja ohakaid, on kõlbmatu ja lähedal äraneedmisele, mille lõpp on ärapõletamine.

⁹and we are persuaded, concerning you, beloved, the things that are better, and accompanying salvation, though even thus we speak,

⁹Me oleme aga veendunud, armsad, et teie puhul on lugu parem ja pääste võimalik, kuigi me räägime nõnda.

¹⁰for God is not unrighteous to forget your work, and the labour of the love, that ye shewed to His name, having ministered to the saints and ministering;

¹⁰Sest Jumal ei ole ülekohtune, nii et ta unustaks ära teie teo ja armastuse, mida te olete osutanud tema nimele, kui te aitasite pühasid ja aitate veelgi.

¹¹and we desire each one of you the same diligence to shew, unto the full assurance of the hope unto the end,

¹¹Me ihkame aga, et igaüks teist osutaks sedasama agarust lootuse kinnitamiseks kuni lõpuni,

¹²that ye may not become slothful, but followers of those who through faith and patient endurance are inheriting the promises.

¹²et te ei jääks loiuks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes pärivad tõotused usu ja pika meele tõttu.

¹³For to Abraham God, having made promise, seeing He was able to swear by no greater, did swear by Himself,

¹³Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda.

¹⁴saying, `Blessing indeed I will bless thee, and multiplying I will multiply thee;`

¹⁴Ta ütles: 'Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!'

¹⁵and so, having patiently endured, he did obtain the promise;

¹⁵Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist.

¹⁶for men indeed do swear by the greater, and an end of all controversy to them for confirmation [is] the oath,

¹⁶Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks.

¹⁷in which God, more abundantly willing to shew to the heirs of the promise the immutability of his counsel, did interpose by an oath,

¹⁷Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega,

¹⁸that through two immutable things, in which [it is] impossible for God to lie, a strong comfort we may have who did flee for refuge to lay hold on the hope set before [us],

¹⁸et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest,

¹⁹which we have, as an anchor of the soul, both sure and stedfast, and entering into that within the vail,

¹⁹mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse,

²⁰whither a forerunner for us did enter — Jesus, after the order of Melchisedek chief priest having become — to the age.

²⁰kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks.