¹Send ye a lamb [to] the ruler of the land, From Selah in the wilderness, Unto the mount of the daughter of Zion.

¹Lähetage maavalitseja jäärad Selast kõrbe kaudu Siioni tütre mäele!

²And it hath come to pass, As a wandering bird, a nest cast out, Are daughters of Moab, [at] fords of Arnon.

²Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil.

³Bring ye in counsel, do judgment, Make as night thy shadow in the midst of noon, Hide outcasts, the wanderer reveal not.

³Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku!

⁴Sojourn in thee do My outcasts, O Moab, Be a secret hiding-place to them, From the face of a destroyer, For ceased hath the extortioner, Finished hath been a destroyer, Consumed the treaders down out of the land.

⁴Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja ees! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt,

⁵And established in kindness is the throne, And [one] hath sat on it in truth, in the tent of David, Judging and seeking judgment, and hasting righteousness.

⁵siis rajatakse armastuses aujärg ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses.

⁶We have heard of the pride of Moab — very proud, His pride, and his arrogance, and his wrath, Not right [are] his devices.

⁶Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe; tema upsakusest ja uhkustamisest ning tema tühist hooplemist.

⁷Therefore howl doth Moab for Moab, all of it doth howl, For the grape-cakes of Kir-Hareseth it meditateth, Surely they are smitten.

⁷Seepärast ulub moab moabi pärast, kõik uluvad. Te leinate Kiir-Hareseti rosinakakkude pärast täiesti lööduina.

⁸Because fields of Heshbon languish, The vine of Sibmah, Lords of nations did beat her choice vines, Unto Jazer they have come, They have wandered in a wilderness, Her plants have spread themselves, They have passed over a sea.

⁸Sest rüüstatud on Hesbon, kolletanud Sibma viinapuud, rahvaste isandad on peksnud maha nende vääriskobarad. Need ulatusid Jaaserini, laiusid kõrbes, nende väädid lokkasid, tungisid üle mere.

⁹Therefore I weep with the weeping of Jazer, The vine of Sibmah, I water thee [with] my tear, O Heshbon and Elealeh, For — for thy summer fruits, and for thy harvest, The shouting hath fallen.

⁹Seepärast ma nutan koos Jaaseri nutuga Sibma viinapuude pärast; ma kastan sind oma silmaveega, Hesbon ja Elaale. Sest sinu suve ja lõikuse kohal on kõlanud vaenuhüüd.

¹⁰And removed have been gladness and joy from the fruitful field, And in vineyards they sing not, nor shout, Wine in the presses treadeth not the treader, Shouting I have caused to cease.

¹⁰Rõõm ja ilutsemine on võetud viljapuuaiast ja viinamägedes ei ole hõiskamist ega rõõmuhüüdeid. Veini surutõrtes ei sõtku tallaja, tööhõiked ma lõpetasin.

¹¹Therefore my bowels for Moab as a harp do sound, And mine inward parts for Kir-Haresh.

¹¹Seetõttu kaebleb mu hing otsekui kannel Moabi pärast, ja mu süda Kiir-Hareseti pärast.

¹²And it hath come to pass, when it hath been seen, That weary hath been Moab on the high place, And he hath come unto his sanctuary to pray, And is not able.

¹²Ja kui nüüd Moab ennast näitab, kui ta ennast ohvrikünkal väsitab ja läheb oma pühamusse palvetama, siis ta ei suuda midagi.

¹³This [is] the word that Jehovah hath spoken unto Moab from that time,

¹³See on sõna, mis Issand Moabi kohta varem oli öelnud.

¹⁴And now hath Jehovah spoken, saying, `In three years, as years of an hireling, Lightly esteemed is the honour of Moab, With all the great multitude, And the remnant [is] little, small, not mighty!`

¹⁴Aga nüüd kõneleb Issand ning ütleb: 'Kolme aasta pärast, palgalise aastate sarnaselt, muutub Moabi hiilgus koos kogu tema suure hulgaga väärtusetuks, ja jääk on pisike, tähtsusetu ja jõuetu.'