¹In that day sung is this song in the land of Judah: `We have a strong city, Salvation He doth make walls and bulwark.

¹Sel päeval lauldakse Juudamaal seda laulu: Meil on tugev linn, pääste on pandud müürideks ja kaitsevalliks.

²Open ye the gates, that enter may a righteous nation, Preserving stedfastness.

²Avage väravad, et saaks sisse minna õige rahvas, kes püsib usus!

³An imagination supported Thou fortifiest peace — peace! For in Thee it is confident.

³Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale.

⁴Trust ye in Jehovah for ever, For in Jah Jehovah [is] a rock of ages,

⁴Lootke alati Issanda peale, sest Issand Jumal on igavene kalju.

⁵For He bowed down the dwellers on high, A city set on high He maketh low, He maketh it low unto the earth, He causeth it to come unto the dust,

⁵Sest tema langetab need, kes elavad kõrgel, ligipääsmatu linna; ta alandab seda, alandab maani, paiskab põrmu.

⁶Tread it down doth a foot, Feet of the poor — steps of the weak.

⁶Seda tallab jalg, õnnetute jalad, viletsate sammud.

⁷The path for the righteous [is] uprightness, O upright One, The path of the righteous Thou dost ponder.

⁷Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja.

⁸Also, [in] the path of Thy judgments, O Jehovah, we have waited [for] Thee, To Thy name and to Thy remembrance [Is] the desire of the soul.

⁸Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust.

⁹[With] my soul I desired Thee in the night, Also, [with] my spirit within me I seek Thee earnestly, For when Thy judgments [are] on the earth, The inhabitants of the world have learned righteousness.

⁹Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.

¹⁰The wicked findeth favour, He hath not learned righteousness, In a land of straightforwardness he dealeth perversely, And seeth not the excellency of Jehovah.

¹⁰Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust.

¹¹O Jehovah, high [is] Thy hand — they see not, They see the zeal of the people, and are ashamed, Also, the fire — Thine adversaries, consumeth them.

¹¹Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi!

¹²O Jehovah, Thou appointest peace to us, For, all our works also Thou hast wrought for us.

¹²Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud.

¹³O Jehovah our God, lords have ruled us besides Thee, Only, by Thee we make mention of Thy name.

¹³Issand, meie Jumal! Meid on valitsenud muud isandad peale sinu - me kiidame üksnes sind, sinu nime.

¹⁴Dead — they live not, Rephaim, they rise not, Therefore Thou hast inspected and dost destroy them, Yea, thou destroyest all their memory.

¹⁴Surnud ei ärka ellu, kadunud ei tõuse üles. Sest sina nuhtlesid neid ja hävitasid nad ning kaotasid neist iga mälestuse.

¹⁵Thou hast added to the nation, O Jehovah, Thou hast added to the nation, Thou hast been honoured, Thou hast put far off all the ends of earth.

¹⁵Sina oled lisanud rahvast, Issand, oled lisanud rahvast, oled näidanud oma au, oled laiendanud kõik maa piirid.

¹⁶O Jehovah, in distress they missed Thee, They have poured out a whisper, Thy chastisement [is] on them.

¹⁶Issand, nad otsisid sind kitsikuses, sosistasid lausumisi, kui sina neid karistasid.

¹⁷When a pregnant woman cometh near to the birth, She is pained — she crieth in her pangs, So we have been from Thy face, O Jehovah.

¹⁷Otsekui lapseootel olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Issand.

¹⁸We have conceived, we have been pained. We have brought forth as it were wind, Salvation we do not work in the earth, Nor do the inhabitants of the world fall.

¹⁸Me olime lapseootel, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud.

¹⁹`Thy dead live — My dead body they rise. Awake and sing, ye dwellers in the dust, For the dew of herbs [is] thy dew, And the land of Rephaim thou causest to fall.

¹⁹Aga sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles. Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja maa paiskab välja kadunud.

²⁰Come, My people, enter into thy inner chambers, And shut thy doors behind thee, Hide thyself shortly a moment till the indignation pass over.

²⁰Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese tagant, peitu üürikeseks ajaks, kuni raev möödub.

²¹For, lo, Jehovah is coming out of His place, To charge the iniquity of the inhabitant of the earth upon him, And revealed hath the earth her blood, Nor doth she cover any more her slain!`

²¹Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast. Siis paljastab maa oma veresüü ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.