¹Wo [to] Ariel, Ariel, The city of the encampment of David! Add year to year, let festivals go round.

¹Häda sulle, Ariel, Ariel, linn, kus Taavet leeri üles lõi! Lisandugu aastale aasta, tehku seatud pühad oma ringkäiku,

²And I have sent distress to Ariel, And it hath been lamentation and mourning, And it hath been to me as Ariel.

²mina rõhun Arieli: tuleb kurbus ja kurvastus ja ta muutub mulle otsekui ohvrialtariks.

³And I encamped, O babbler, against thee, And I laid siege against thee — a camp. And I raised up against thee bulwarks.

³Ma löön su vastu üles ringikujulise leeri, ümbritsen sind valvega ja püstitan su vastu piiramisseadmed.

⁴And thou hast been low, From the earth thou speakest, And from the dust makest thy saying low, And thy voice hath been from the earth, As one having a familiar spirit, And from the dust thy saying whisperest,

⁴Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu.

⁵And as small dust hath been The multitude of those scattering thee, And as chaff passing on the multitude of the terrible, And it hath been at an instant — suddenly.

⁵Su vaenlaste hulk on otsekui peenike tolm, rõhujate jõuk lendlevate aganate sarnane. Sest silmapilkselt, äkitselt sünnib,

⁶By Jehovah of Hosts thou art inspected, With thunder, and with an earthquake, And great noise, hurricane, and whirlwind, And flame of devouring fire.

⁶et vägede Issandalt tuleb sulle katsumine äikese, maavärisemise ja suure mürinaga, tuulispea ja marutuulega ning hävitava tuleleegiga.

⁷And as a dream, a vision of night, hath been The multitude of all the nations Who are warring against Ariel, And all its warriors, and its bulwark, Even of those distressing her.

⁷Ja nagu unenägu, öine nägemus, on kõigi Arieli vastu sõdivate rahvaste hulk, samuti kõik, kes sõdivad tema ja ta kindluste vastu ning ahistavad teda.

⁸And it hath been, as when the hungry dreameth, And lo, he is eating, And he hath waked, and empty [is] his soul, And as when the thirsty dreameth, And lo, he is drinking, and he hath waked, And lo, he is weary, and his soul is longing, So is the multitude of all the nations Who are warring against mount Zion.

⁸See on, nagu näeks näljane und, et vaata, ta sööb. Kui ta ärkab, siis on ta hing täitmata. Või nagu näeks janune und, et vaata, ta joob. Kui ta ärkab, vaata, siis on ta nõrk ja ta hing on närbunud. Samuti sünnib kõigi rahvaste hulkadega, kes sõdivad Siioni mäe vastu.

⁹Tarry and wonder, look ye, yea, look, Be drunk, and not with wine, Stagger, and not with strong drink.

⁹Pidage ja hämmastuge, saage pimedaks ja ärge nähke! Nad on joobnud, aga mitte veinist, nad vaaruvad, aga mitte vägijoogist.

¹⁰For poured out on you hath Jehovah a spirit of deep sleep, And He closeth your eyes — the prophets, And your heads — the seers — He covered.

¹⁰Sest Issand on valanud teie peale unisuse vaimu ja on sulgenud teie silmad, prohvetid, ning katnud teie pead, nägijad.

¹¹And the vision of the whole is to you, As words of the sealed book, That they give unto one knowing books, Saying, `Read this, we pray thee,` And he hath said, `I am not able, for it [is] sealed;`

¹¹Seepärast on kogu ilmutus teile nagu pitseeritud raamatu sõnad; kui see antakse mõnele, kes kirja tunneb, ja öeldakse: 'Loe ometi!', siis ta vastab: 'Ma ei saa, sest see on pitseriga kinni.'

¹²And the book is given to him who hath not known books, Saying, `Read this, we pray thee,` And he hath said, `I have not known books.`

¹²Või kui raamat antakse sellele, kes kirja ei tunne, ja öeldakse: 'Loe ometi!', siis vastab see: 'Ma ei tunne kirja.'

¹³And the Lord saith: Because drawn near hath this people, with its mouth, And with its lips they have honoured Me, And its heart it hath put far off from Me, And their fear of Me is — A precept of men is taught!

¹³Ja Issand ütleb: Kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult päritud inimlik käsk,

¹⁴Therefore, lo, I am adding to do wonderfully with this people, A wonder, and a marvel, And perished hath the wisdom of its wise ones, And the understanding of its intelligent ones hideth itself.`

¹⁴siis vaata, ma teen sellele rahvale veel imet - imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema arukate arukus peidetakse.

¹⁵Wo [to] those going deep from Jehovah to hide counsel, And whose works have been in darkness. And they say, `Who is seeing us? And who is knowing us?`

¹⁵Häda neile, kes oma nõu Issanda eest sügavale ära peidavad, kelle teod sünnivad pimedas ja kes ütlevad: 'Kes meid näeb? Kes meid tunneb?'

¹⁶Your perversion! as clay is the potter esteemed? That the work saith of its maker, `He hath not made me?` And the framed thing said of its framer, `He did not understand?`

¹⁶Oh teie põikpäisust! Kas peetakse savi võrdseks potissepaga, kas ütleb töö oma tegijale: 'Tema ei ole mind teinud!' või ütleb kuju oma voolijale: 'Tema ei oska midagi!'?

¹⁷Is it not yet a very little, And turned hath Lebanon to a fruitful field, And the fruitful field for a forest is reckoned?

¹⁷Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks?

¹⁸And heard in that day have the deaf the words of a book, And out of thick darkness, and out of darkness, The eyes of the blind do see.

¹⁸Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest.

¹⁹And the humble have added joy in Jehovah, And the poor among men In the Holy One of Israel rejoice.

¹⁹Siis tunnevad alandlikud aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.

²⁰For ceased hath the terrible one, And consumed hath been the scorner, And cut off have been all watching for iniquity,

²⁰Sest vägivaldsele tuleb lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja,

²¹Causing men to sin in word, And for a reprover in the gate lay a snare, And turn aside into emptiness the righteous.

²¹kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale.

²²Therefore, thus said Jehovah, Who ransomed Abraham, Concerning the house of Jacob: `Not now ashamed is Jacob, Nor now doth his face become pale,

²²Seepärast ütleb Issand, kes lunastas Aabrahami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam.

²³For in his seeing his children, The work of My hand, in his midst, They sanctify My name, And have sanctified the Holy One of Jacob, And the God of Israel they declare fearful.

²³Vaid kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat.

²⁴And the erring in spirit have known understanding, And murmurers learn doctrine!`

²⁴Ja need, kes olid eksivaimus, tulevad mõistusele ja nurisejad võtavad õpetust.