¹And now, hear, O Jacob, My servant, And Israel, whom I have fixed on:

¹Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane, ja Iisrael, mu valitu!

²Thus said Jehovah, thy Maker, and thy Former, From the womb He doth help thee; Fear not, my servant Jacob, And Jeshurun, whom I have fixed on.

²Nõnda ütleb Issand, sinu Looja, emaihus valmistaja, sinu aitaja: Ära karda, mu sulane Jaakob, ja Jesurun, mu valitu!

³For I pour waters on a thirsty one, And floods on a dry land, I pour My Spirit on thy seed, And My blessing on thine offspring.

³Sest ma valan janusele vett ja kuivale voogusid; ma valan sinu soo peale oma Vaimu ja su järglaste peale oma õnnistuse,

⁴And they have sprung up as among grass, As willows by streams of water.

⁴et nad võrsuksid kui roogude vahel, otsekui remmelgad veeojade ääres.

⁵This [one] saith, For Jehovah I [am], And this calleth [himself] by the name of Jacob, And this [one] writeth [with] his hand, `For Jehovah,` and by the name of Israel surnameth himself.

⁵Üks ütleb: 'Mina kuulun Issandale', teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: 'Issanda oma' ja võtab enesele aunimeks Iisrael.

⁶Thus said Jehovah, king of Israel, And his Redeemer, Jehovah of Hosts: `I [am] the first, and I the last, And besides Me there is no God.

⁶Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Issand: Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina.

⁷And who as I, doth call and declare it, And arrange it for Me, Since My placing the people of antiquity, And things that are coming, And those that do come, declare they to them?

⁷Kes on minu sarnane? See hüüdku, jutustagu sellest ja kandku mulle ette! Sest ajast kui ma seadsin muistse rahva ja tulevased sündmused, jutustagu nad neile sellest, mis on tulemas.

⁸Fear not, nor be afraid, Have I not from that time caused thee to hear, and declared? And ye [are] My witnesses, Is there a God besides Me? yea, there is none, A Rock I have not known.

⁸Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole, mina küll ei tea!

⁹Framers of a graven image [are] all of them emptiness, And their desirable things do not profit, And their own witnesses they [are], They see not, nor know, that they may be ashamed.

⁹Nikerdatud kujude valmistajad on kõik tühised ja nende lemmikud ei suuda aidata; nende tunnistajad ise ei näe ega tea, et nad peaksid häbenema.

¹⁰Who hath formed a god, And a molten image poured out — not profitable?

¹⁰Kes küll peakski valmistama jumala ja valama kuju, millest ei ole kasu?

¹¹Lo, all his companions are ashamed, As to artizans — they [are] of men, All of them gather together, they stand up, They fear, they are ashamed together.

¹¹Vaata, kõik selle austajad jäävad häbisse ja sepistajad ise on ainult inimesed; las nad kõik tulevad kokku, astuvad ette: nad hakkavad üheskoos värisema ja häbenema!

¹²He hath wrought iron [with] an axe, And hath wrought with coals, And with hammers doth form it, And doth work it by his powerful arm, Yea, he is hungry, and there is no power, He doth not drink water, and he is wearied.

¹²Sepp taob rauast tööriista ja töötleb ääsil, vormib vasaratega ja taob oma käsivarre jõul; temalgi tuleb nälg ja ta jõud kaob; kui ta vett ei joo, siis ta väsib.

¹³He hath wrought [with] wood, He hath stretched out a rule, He doth mark it out with a line, He maketh it with carving tools, And with a compass he marketh it out, And maketh it according to the form of a man, According to the beauty of a man, To remain in the house.

¹³Puusepp pingutab mõõdunööri, tähistab kriidiga, voolib kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehesarnase kuju, ilusa inimese taolise, et see asuks kojas.

¹⁴Cutting down to himself cedars, He taketh also a cypress, and an oak, And he strengtheneth [it] for himself Among the trees of a forest, He hath planted an ash, and the shower doth nourish [it].

¹⁴Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks

¹⁵And it hath been for man to burn, And he taketh of them, and becometh warm, Yea, he kindleth [it], and hath baked bread, Yea, he maketh a god, and boweth himself, He hath made it a graven image, And he falleth down to it.

¹⁵ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti süütab ta selle, et leiba küpsetada; kuid ta valmistab sellest ka jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette.

¹⁶Half of it he hath burnt in the fire, By [this] half of it he eateth flesh, He roasteth a roasting, and is satisfied, Yea, he is warm, and saith: `Aha, I have become warm, I have enjoyed the light.

¹⁶Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: 'Küll on hea, mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!'

¹⁷And its remnant for a god he hath made — For his graven image, He falleth down to it, and worshippeth, And prayeth unto it, and he saith, `Deliver me, for my god thou [art].`

¹⁷Aga selle jäänusest teeb ta jumala, oma nikerdatud kuju, põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: 'Päästa mind, sest sina oled mu jumal!'

¹⁸They have not known, nor do they understand, For He hath daubed their eyes from seeing, Their heart from acting wisely.

¹⁸Nad ei tea ega taipa midagi, sest nende silmad on nägemiseks ja südamed mõistmiseks suletud.

¹⁹And none doth turn [it] back unto his heart, Nor hath knowledge nor understanding to say, `Half of it I have burned in the fire, Yea, also, I have baked bread over its coals, I roast flesh and I eat, And its remnant for an abomination I make, To the stock of a tree I fall down.`

¹⁹Ükski ei võta südamesse, ei ole tal teadmist ega taipu, et ta mõtleks: osa sellest olen põletanud tules, samuti olen selle süte peal küpsetanud leiba, praadinud liha ja söönud, ja nüüd peaksin ma selle jäänusest valmistama jäleduse, põlvitama puutüki ette!

²⁰Feeding on ashes, the heart is deceived, It hath turned him aside, And he delivereth not his soul, nor saith: `Is there not a lie in my right hand?`

²⁰Kes tuhka taga ajab, seda eksitab petetud süda, see ei suuda päästa oma hinge ega mõtle: Kas ei ole viimaks pettus mu paremas käes?

²¹Remember these, O Jacob, and Israel, For My servant thou [art], I formed thee, a servant to Me thou [art], O Israel, thou dost not forget Me.

²¹Tuleta seda meelde, Jaakob, ja sina, Iisrael, sest sa oled mu sulane: mina olen su valmistanud, sa oled mu sulane: Iisrael, ma ei unusta sind!

²²I have blotted out, as [by] a thick cloud, Thy transgressions, And as [by] a cloud thy sins, Return unto Me, for I have redeemed thee.

²²Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!

²³Sing, O heavens, for Jehovah hath wrought, Shout, O lower parts of earth, Break forth, O mountains, with singing, Forest, and every tree in it, For Jehovah hath redeemed Jacob, And in Israel He doth beautify Himself.

²³Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!

²⁴Thus said Jehovah, thy redeemer, And thy framer from the womb: `I [am] Jehovah, doing all things, Stretching out the heavens by Myself, Spreading out the earth — who [is] with Me?

²⁴Nõnda ütleb Issand, su lunastaja, kes sind emaihus on valmistanud: Mina olen Issand, kes kõik teeb, kes üksinda võlvis taeva, laotas maa - kes oli koos minuga? -

²⁵Making void the tokens of devisers, And diviners it maketh mad, Turning the wise backward, And their knowledge it maketh foolish.

²⁵kes teeb tühjaks valetajate tunnustähed ja muudab narrideks lausujad, kes tõrjub tagasi targad ja pöörab nende teadmised jõleduseks,

²⁶Confirming the word of His servant, The counsel of His messengers it perfecteth, Who is saying of Jerusalem, She is inhabited, And of cities of Judah, They shall be built, and her wastes I raise up,

²⁶aga kes kinnitab oma sulase sõna ja viib täide oma käskjalgade nõu, kes ütleb Jeruusalemmale: 'Sinus hakatakse elama!' ja Juuda linnadele: 'Teid taastatakse, ma ehitan üles teie varemed!',

²⁷Who is saying to the deep, Be dry, and thy rivers I cause to dry up,

²⁷kes ütleb sügavikule: 'Kuiva! Ma lasen su jõed kuivada!',

²⁸Who is saying of Cyrus, My shepherd, And all my delight He doth perfect, So as to say of Jerusalem, Thou art built, And of the temple, Thou art founded.

²⁸kes ütleb Kooresele: 'Mu karjane!' Tema viib täide kõik, mida ma tahan, ja ütleb Jeruusalemmale: 'Sind ehitatakse üles ja rajatakse tempel!'