¹Come down, and sit on the dust, O virgin daughter of Babylon, Sit on the earth, there is no throne, O daughter of the Chaldeans, For no more do they cry to thee, `O tender and delicate one.`

¹Astu alla ja istu põrmu, neitsi, Paabeli tütar! Istu maha aujärjeta, kaldealaste tütar! Sest enam ei nimetata sind õrnaks ja hellitatuks.

²Take millstones, and grind flour, Remove thy veil, draw up the skirt, Uncover the leg, pass over the floods.

²Võta käsikivi ja jahvata jahu; pane loor ära, tõsta seelikuserv üles, paljasta sääred, kahla läbi jõgede!

³Revealed is thy nakedness, yea, seen is thy reproach, Vengeance I take, and I meet not a man.

³Su häbe paljastatakse, sinugi häbistust nähakse. Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi, ütleb meie lunastaja,

⁴Our redeemer [is] Jehovah of Hosts, His name [is] the Holy One of Israel.

⁴kelle nimi on vägede Issand, Iisraeli Püha.

⁵Sit silent, and go into darkness, O daughter of the Chaldeans, For no more do they cry to thee, `Mistress of kingdoms.`

⁵Istu vaikselt ja mine pimedusse, kaldealaste tütar, sest enam ei nimetata sind kuningriikide käskijannaks!

⁶I have been wroth against My people, I have polluted Mine inheritance And I give them into thy hand, Thou hast not appointed for them mercies, On the aged thou hast made thy yoke very heavy,

⁶Mina vihastasin oma rahva peale, teotasin oma pärisosa ja andsin nad su kätte; sina ei osutanud neile halastust, raugalegi panid peale oma üliränga ikke

⁷And thou sayest, `To the age I am mistress,` While thou hast not laid these things to thy heart, Thou hast not remembered the latter end of it.

⁷ja ütlesid: 'Ma olen igavesti käskijanna.' Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse ega mõelnud, kuidas see lõpeb.

⁸And now, hear this, O luxurious one, Who is sitting confidently — Who is saying in her heart, `I [am], and none else, I sit not a widow, nor know bereavement.`

⁸Aga kuule nüüd seda, sa himur, kes elad muretult, üteldes südames: 'Mina, ja ei keegi muu! Mina ei ela lesena ega tunne lastetust!'

⁹And come in to thee do these two things, In a moment, in one day, childlessness and widowhood, According to their perfection they have come upon thee, In the multitude of thy sorceries, In the exceeding might of thy charms.

⁹Ent äkki ühel päeval on need mõlemad sul käes: lastetus ja lesepõlv. Need tabavad sind täiel jõul, hoolimata su paljudest nõidustest, hoolimata su suurest lausumisvõimest.

¹⁰And thou art confident in thy wickedness, Thou hast said, `There is none seeing me,` Thy wisdom and thy knowledge, It is turning thee back, And thou sayest in thy heart, `I [am], and none else.`

¹⁰Sa olid oma kurjuses julge ja ütlesid: 'Ükski ei näe mind!' Su tarkus ja su teadmised eksitasid sind ja sa ütlesid südames: 'Mina, ja ei keegi muu!'

¹¹And come in on thee hath evil, Thou knowest not its rising, And fall on thee doth mischief, Thou art not able to pacify it, And come on thee suddenly doth desolation, Thou knowest not.

¹¹Seepärast tabab sind õnnetus, mida sa ei oska eemale manada; su peale langeb hukatus, mida sa ei suuda tõrjuda; äkitselt tuleb su üle torm, mida sa ei aimagi.

¹²Stand, I pray thee, in thy charms, And in the multitude of thy sorceries, In which thou hast laboured from thy youth, It may be thou art able to profit, It may be thou dost terrify!

¹²Astu ometi ette oma lausumiste ja oma paljude nõidustega, millega sa ennast oled väsitanud noorpõlvest peale; võib-olla sa suudad abi tuua, võib-olla hirmutada!

¹³Thou hast been wearied in the multitude of thy counsels, Stand up, I pray thee, and save thee, Let the charmers of the heavens, Those looking on the stars, Those teaching concerning the months, From those things that come on thee!

¹³Sa oled ennast väsitanud oma paljude nõuandjatega; astugu nad ometi ette ja päästku sind, taevatundjad, tähtede seletajad, kes kuulutavad iga noorkuu ajal, mis sulle juhtub.

¹⁴Lo, they have been as stubble! Fire hath burned them, They deliver not themselves from the power of the flame, There is not a coal to warm them, a light to sit before it.

¹⁴Vaata, need on otsekui kõrred, tuli põletab need; nad ei suuda päästa oma hinge leegi võimusest. See ei ole söelõõm soojenduse tarvis ega tulepaistus, mille ees istuda.

¹⁵So have they been to thee with whom thou hast laboured, Thy merchants from thy youth, Each to his passage they have wandered, Thy saviour is not!

¹⁵Nõnda käib su nõidujate käsi, kelle pärast sa oled vaeva näinud noorpõlvest peale: igaüks vaarub omale poole, ükski ei päästa sind.