¹The righteous hath perished, And there is none laying [it] to heart, And men of kindness are gathered, Without any considering that from the face of evil Gathered is the righteous one.

¹Õige sureb, aga ükski ei võta seda südamesse, ja vagad mehed koristatakse, ilma et keegi märkaks. Kuid õige koristatakse õnnetuse eest,

²He entereth into peace, they rest on their beds, [Each] is going straightforward.

²ta läheb rahusse: oma voodites hingavad need, kes on käinud sirget teed.

³And ye, come near hither, O sons of a sorceress, seed of an adulterer, Even thou dost commit whoredom.

³Aga teie tulge siia, te nõiamoori lapsed, abielurikkujate ja hoorade sigitis!

⁴Against whom do ye sport yourselves? Against whom enlarge ye the mouth? Prolong ye the tongue? Are not ye children of transgression? a false seed?

⁴Kelle üle te tunnete rõõmu? Kelle vastu te ajate suu ammuli, näitate keelt? Eks te ole üleastumise lapsed, vale sigitis,

⁵Who are inflamed among oaks, under every green tree, Slaughtering the children in valleys, Under clefts of the rocks.

⁵teie, kes kirest hõõgute tammede varjus, iga halja puu all, teie, kes tapate lapsi orgudes, kaljulõhede vahel.

⁶Among the smooth things of a brook [is] thy portion, They — they [are] thy lot, Also to them thou hast poured out an oblation, Thou hast caused a present to ascend, For these things am I comforted?

⁶Oru siledate kivide seas on su osa, need, need on su liisk. Neile oled sa valanud joogiohvrit, viinud roaohvrit. Kas ma sellega lasen ennast lepitada?

⁷On a mountain, high and exalted, Thou hast set thy couch, Also thither thou hast gone up to make a sacrifice.

⁷Kõrgele ja väljapaistvale mäele seadsid sa oma voodi, sinna üles sa läksid ka tapaohvreid ohverdama.

⁸And behind the door, and the post, Thou hast set up thy memorial, For from Me thou hast removed, and goest up, Thou hast enlarged thy couch, And dost covenant for thyself among them, Thou hast loved their couch, the station thou sawest,

⁸Ja ukse ning piitade taha sa panid oma tunnusmärgi, sest minust lahkudes sa riietusid lahti ja läksid üles, tegid oma voodi laiemaks, kauplesid enesele neid, kelle voodeid sa armastasid, vahtisid kürva.

⁹And goest joyfully to the king in ointment, And dost multiply thy perfumes, And sendest thine ambassadors afar off, And humblest thyself unto Sheol.

⁹Sa laskusid alla Mooloki juurde õliga ja priiskasid oma võietega; sa läkitasid oma käskjalad kaugele, ja sügavale alla, kuni surmavallani.

¹⁰In the greatness of thy way thou hast laboured, Thou hast not said, `It is desperate.` The life of thy hand thou hast found, Therefore thou hast not been sick.

¹⁰Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: 'Lootuseta!' Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.

¹¹And of whom hast thou been afraid, and fearest, That thou liest, and Me hast not remembered? Thou hast not laid [it] to thy heart, Am not I silent, even from of old? And Me thou fearest not?

¹¹Keda sa pelgasid ja kartsid, et sa valetasid? Sa ei meenutanud mind ega võtnud seda südamesse. Eks ole: mina vaikin ammusest ajast ja seepärast sa ei karda mind.

¹²I declare thy righteousness, and thy works, And they do not profit thee.

¹²Mina teen teatavaks su õiguse ja su teod, aga need ei aita sind.

¹³When thou criest, let thy gatherings deliver thee, And all of them carry away doth wind, Take away doth vanity, And whoso is trusting in Me inheriteth the land, And doth possess My holy mountain.

¹³Kui sa kisendad, siis päästku sind su ebajumalate jõuk. Aga tuul viib need kõik, tuuleõhk võtab nad ära. Kes aga otsib abi minu juurest, see pärib maa, omandab mu püha mäe.

¹⁴And he hath said, `Raise up, raise up, prepare a way, Lift a stumbling-block out of the way of My people.`

¹⁴On öeldud: 'Sillutage, sillutage, tehke tee valmis, koristage takistused mu rahva teelt!'

¹⁵For thus said the high and exalted One, Inhabiting eternity, and holy [is] His name: `In the high and holy place I dwell, And with the bruised and humble of spirit, To revive the spirit of the humble, And to revive the heart of bruised ones,`

¹⁵Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.

¹⁶For, not to the age do I strive, nor for ever am I wroth, For the spirit from before Me is feeble, And the souls I have made.

¹⁶Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.

¹⁷For the iniquity of his dishonest gain, I have been wroth, and I smite him, Hiding — and am wroth, And he goeth on turning back in the way of his heart.

¹⁷Tema ahnuse süü pärast ma vihastasin, lõin teda, peitsin enese ja olin vihane, ent tema käis taganejana omaenese südame teed.

¹⁸His ways I have seen, and I heal him, yea, I lead him, And recompense comforts to him and to his mourning ones.

¹⁸Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning pakun ta leinajaile huultevilja.

¹⁹Producing the fruit of the lips, `Peace, peace,` to the far off, and to the near, And I have healed him, said Jehovah.

¹⁹Rahu, rahu kaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda.

²⁰And the wicked [are] as the driven out sea, For to rest it is not able, And its waters cast out filth and mire.

²⁰Aga õelad on otsekui mässav meri, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda.

²¹There is no peace, said my God, to the wicked!

²¹Õelatel ei ole rahu, ütleb minu Jumal.