¹The sin of Judah is written with a pen of iron, With the point of a diamond, Graven on the tablet of their heart, And on the horns of your altars,

¹Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse ja nende altarisarvede peale.

²As their sons remember their altars and their shrines, By the green tree, by the high hills.

²Nõnda nagu nad mäletavad oma lapsi, mäletavad nad oma altareid ja viljakustulpi haljaste puude juures, kõrgetel küngastel.

³O My mountain in the field — thy strength, All thy treasures — for a prey I give, Thy high places for sin in all thy borders.

³Sinu varanduse, kõik su tagavarad, su ohvrikünkad mägedel ja väljal annan ma riisutavaiks patu pärast kogu su maal.

⁴And thou hast let go — even through thyself, Of thine inheritance that I gave to thee, And I have caused thee to serve thine enemies, In a land that thou hast not known, For a fire ye have kindled in Mine anger, Unto the age it doth burn.

⁴Sa pead oma käe lahti laskma oma pärisosa küljest, mille ma sulle andsin, ja ma panen sind teenima su vaenlasi maal, mida sa ei tunne; sest te olete süüdanud mu vihatule, mis jääb igavesti põlema.

⁵Thus said Jehovah: Cursed [is] the man who doth trust in man, And hath made flesh his arm, And from Jehovah whose heart turneth.

⁵Nõnda ütleb Issand: Neetud on mees, kes loodab inimeste peale, kes peab liha oma käsivarreks ja kelle süda lahkub Issandast.

⁶And he hath been as a naked thing in a desert, And doth not see when good cometh, And hath inhabited parched places in a wilderness, A salt land, and not inhabited.

⁶Tema on otsekui kadakas nõmmel, mis ei näe head tulemas; ta asub kõrbe kivirägas, soolasel, elamiskõlbmatul maal.

⁷Blessed [is] the man who trusteth in Jehovah, And whose confidence hath been Jehovah.

⁷Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand.

⁸And hath been as a tree planted by waters, And by a rivulet he sendeth forth his roots, And he doth not see when heat cometh, And his leaf hath been green, And in a year of dearth he is not sorrowful, Nor doth he cease from making fruit.

⁸Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.

⁹Crooked [is] the heart above all things, And it [is] incurable — who doth know it?

⁹Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?

¹⁰I Jehovah do search the heart, try the reins, Even to give to each according to his way, According to the fruit of his doings.

¹⁰Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.

¹¹A partridge hatching, and not bringing forth, [Is] one making wealth, and not by right, In the midst of his days he doth forsake it, And in his latter end — he is a fool.

¹¹Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub ülekohtuselt rikkust; pooles eas peab ta selle jätma ja rumalana lõpetab ta oma elu.

¹²A throne of honour on high from the beginning, The place of our sanctuary,

¹²Aujärg, kõrge algusest peale, on meie pühamu paik.

¹³The hope of Israel [is] Jehovah, All forsaking Thee are ashamed, And `My apostates` in the earth are written, For they have forsaken Jehovah, A fountain of living waters.

¹³Issand, Iisraeli lootus! Kõik, kes sinu hülgavad, jäävad häbisse. Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda.

¹⁴Heal me, O Jehovah, and I am healed, Save me, and I am saved, for my praise [art] Thou.

¹⁴Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus.

¹⁵Lo, they are saying unto me: `Where [is] the word of Jehovah? pray, let it come.`

¹⁵Vaata, nad ütlevad mulle: 'Kus on Issanda sõna? Mingu see ometi täide!'

¹⁶And I hastened not from feeding after Thee, And the desperate day I have not desired, Thou — Thou hast known, The produce of my lips, before Thy face it hath been,

¹⁶Ma ei ole põiganud järgnemast sulle, karjasele, ega ole soovinud õnnetusepäeva. Sa tead, et mis mu huultelt on välja tulnud, see on sinu palge ees.

¹⁷Be not Thou to me for a terror, My hope [art] Thou in a day of evil.

¹⁷Ära ole mulle hirmutuseks, sina, mu varjupaik kurjal ajal!

¹⁸Let my pursuers be ashamed, and let not me be ashamed — me! Let them be affrighted, and let not me be affrighted — me! Bring in on them a day of evil, And a second time [with] destruction destroy them.

¹⁸Jäägu häbisse mu jälitajad, aga mind ära lase jääda häbisse; tundku nad hirmu, aga mind ära lase hirmu tunda; too nende peale õnnetusepäev ja purusta nad kahekordselt!

¹⁹Thus said Jehovah unto me: `Go, and thou hast stood in the gate of the sons of the people, by which kings of Judah come in, and by which they go out, and in all gates of Jerusalem,

¹⁹Issand ütles mulle nõnda: Mine ja seisa rahva poegade väravas, millest Juuda kuningad käivad sisse ja välja, ja kõigis Jeruusalemma väravais,

²⁰and thou hast said unto them: Hear a word of Jehovah, ye kings of Judah, and all Judah, and all inhabitants of Jerusalem, who are coming in by these gates,

²⁰ja ütle neile: Kuulge Issanda sõna, Juuda kuningad ja kogu Juuda ja kõik Jeruusalemma elanikud, kes tulete sisse neist väravaist!

²¹Thus said Jehovah, Take ye heed to yourselves, And ye bear not a burden on the day of rest, Nor have ye brought [it] in by the gates of Jerusalem.

²¹Issand ütleb nõnda: Vaadake, et te ei kanna hingamispäeval koormat ega too seda sisse Jeruusalemma väravaist!

²²Nor do ye take out a burden from your houses on the day of rest, Yea, any work ye do not do, And ye have sanctified the day of rest, As I have commanded your fathers.

²²Ärge viige hingamispäeval koormat välja oma kodadest ja ärge tehke ühtegi tööd, vaid pühitsege hingamispäeva nõnda, nagu ma olen käskinud teie vanemaid!

²³And they have not hearkened nor inclined their ear, And they stiffen their neck not to hear, And not to receive instruction.

²³Nemad aga ei kuulanud ega pööranud oma kõrva, vaid tegid oma kaela kangeks, et mitte kuulda ja õpetust võtta.

²⁴And it hath been, if ye certainly hearken unto Me, An affirmation of Jehovah, So as not to bring in a burden By the gates of this city on the day of rest, And to sanctify the day of rest, So as not to do in it any work —

²⁴Aga kui te tõesti kuulate mind, ütleb Issand, ega too hingamispäeval koormat sisse selle linna väravaist, vaid pühitsete hingamispäeva ega tee ühtegi tööd,

²⁵Then entered by the gates of this city have kings and princes, Sitting on the throne of David, Riding in a chariot, and on horses, They, and their princes, the man of Judah, And inhabitants of Jerusalem, And this city hath remained to the age.

²⁵siis tulevad selle linna väravaist sisse kuningad ja vürstid, kes istuvad Taaveti aujärjele, sõites vankreis ja hobuste seljas, nemad ja nende vürstid, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, ja selles linnas elatakse igavesti.

²⁶And they have come in from cities of Judah, And from suburbs of Jerusalem, And from the land of Benjamin, And from the low country, And from the hill-country, and from the south, Bringing in burnt-offering, and sacrifice, And present, and frankincense, And bringing praise [to] the house of Jehovah.

²⁶Ja Juuda linnadest ja Jeruusalemma ümbrusest, Benjamini maalt, madalmaalt, mäestikust ja Lõunamaalt tulevad põletus-, tapa- ja roaohvrite ning viiruki toojad, tänuohvri toojad Issanda kotta.

²⁷And if ye do not hearken unto me to sanctify the day of rest, And so as not to bear a burden, And to come in at the gates of Jerusalem on the day of rest, Then I have kindled a fire in its gates, And it hath consumed the high places of Jerusalem, And it is not quenched!`

²⁷Aga kui te ei võta mind kuulda, et te peate pühitsema hingamispäeva ja et te ei tohi kanda koormat ega tulla hingamispäeval sisse Jeruusalemma väravaist, siis ma süütan selle väravais tule, mis neelab Jeruusalemma paleed ega kustu.