¹And there is a word of Jehovah unto me, saying,

¹Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²`Go, and thou hast called in the ears of Jerusalem, saying, Thus said Jehovah: I have remembered for thee The kindness of thy youth, the love of thine espousals, Thy going after Me in a wilderness, in a land not sown.

²'Mine ja kuuluta Jeruusalemma kuuldes ning ütle: Nõnda ütleb Issand: Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal.

³Holy [is] Israel to Jehovah, The first-fruit of His increase, All consuming him are guilty, Evil cometh in unto them, an affirmation of Jehovah.

³Iisrael oli pühitsetud Issandale, olles tema uudsevili: kõik, kes teda sõid, said süüdlasteks, nende peale tuli õnnetus, ütleb Issand.

⁴Hear a word of Jehovah, O house of Jacob, And all ye families of the house of Israel.

⁴Kuulge Issanda sõna, Jaakobi sugu ja kõik Iisraeli soo suguvõsad!

⁵Thus said Jehovah: What — have your fathers found in Me perversity, That they have gone far off from Me, And go after the vanity, and become vain,

⁵Nõnda ütleb Issand: Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus, et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks?

⁶And have not said, Where [is] Jehovah, Who bringeth us up out of the land of Egypt, Who leadeth us in a wilderness, In a land of deserts and pits, In a dry land, and of death-shade, In a land — none hath passed through it, Nor dwelt hath man there?`

⁶Nad ei küsinud: 'Kus on Issand, kes tõi meid Egiptusemaalt, kes juhtis meid kõrbes, lagedal ja auklikul maal, põuasel ja süngel maal, kus ei käi mitte keegi ja kus ei ela ükski inimene?'

⁷Yea, I bring you in to a land of fruitful fields, To eat its fruit and its goodness, And ye come in and defile My land, And Mine inheritance have made an abomination.

⁷Mina tõin teid viljakale maale sööma selle vilja ja hüvesid; aga jõudnud sinna, te roojastasite mu maa ja tegite mu pärisosa jäleduseks.

⁸The priests have not said, `Where [is] Jehovah?` And those handling the law have not known Me. And the shepherds transgressed against Me, And the prophets have prophesied by Baal, And after those who profit not have gone.

⁸Preestrid ei küsinud: 'Kus on Issand?' Seaduse seletajad ei tundnud mind, karjased astusid üles mu vastu, prohvetid ennustasid Baali nimel ja käisid asjade järel, millest pole abi.

⁹Therefore, yet I plead with you, An affirmation of Jehovah, And with your sons` sons I plead.

⁹Sellepärast ma veel riidlen teiega, ütleb Issand, ja riidlen ka teie laste lastega.

¹⁰For, pass to the isles of Chittim, and see, And to Kedar send, and consider well, And see if there hath been like this:

¹⁰Sest käige läbi kittide saared ja vaadake, läkitage Keedarisse, pange hästi tähele ja vaadake: kas seal on sündinud sellesarnast?

¹¹Hath a nation changed gods? (And they [are] no gods!) And My people hath changed its honour For that which doth not profit.

¹¹Kas on ükski rahvas vahetanud oma jumalaid, kuigi need ei olegi jumalad? Aga minu rahvas on vahetanud oma Aulise selle vastu, millest pole abi.

¹²Be astonished, ye heavens, at this, Yea, be frightened, be greatly wasted, An affirmation of Jehovah.

¹²Hämmastu sellest, taevas, vabise väga, ütleb Issand.

¹³For two evils hath My people done, Me they have forsaken, a fountain of living waters, To hew out for themselves wells — broken wells, That contain not the waters.

¹³Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.

¹⁴A servant [is] Israel? Is he a child of the house? Wherefore hath he been for a prey?

¹⁴Kas Iisrael on sulane? Või on ta pärisori? Miks ta sai riisutavaks?

¹⁵Against him roar do young lions, They have given forth their voice, And make his land become a desolation, His cities have been burnt without inhabitant.

¹⁵Tema vastu möirgasid noored lõvid, andsid kuulda oma häält; nad tegid ta maa kõledaks, ta linnad on varemeis, elaniketa.

¹⁶Also sons of Noph and Tahapanes Consume thee — the crown of the head!

¹⁶Ka Noofi pojad ja tahpaneeslased on su pealae paljaks püganud.

¹⁷Dost thou not do this to thyself? [By] thy forsaking Jehovah thy God, At the time He is leading thee in the way?

¹⁷Eks sa ise ole seda enesele teinud, hüljates Issanda, oma Jumala, siis kui ta saatis sind teekonnal?

¹⁸And now, what — to thee in the way of Egypt, To drink the waters of Sihor? And what — to thee in the way of Asshur, To drink the waters of the River?

¹⁸Miks on sul nüüd vaja minna Egiptusesse jooma Siihori vett? Ja miks on sul vaja minna Assurisse jooma Frati vett?

¹⁹Instruct thee doth thy wickedness, And thy backslidings reprove thee, Know and see that an evil and a bitter thing [Is] thy forsaking Jehovah thy God, And My fear not being on thee, An affirmation of the Lord Jehovah of Hosts.

¹⁹Sind karistab su oma kurjus ja noomivad su taganemised. Mõista ja näe, et see on halb ja kibe, kui sa jätad maha Issanda, oma Jumala, kui sul pole kartust minu ees, ütleb Issand, vägede Issand.

²⁰For from of old thou hast broken thy yoke, Drawn away thy bands, and sayest, `I do not serve,` For, on every high height, and under every green tree, Thou art wandering — a harlot.

²⁰Sest ammusest ajast oled sa murdnud oma ikke, rebinud katki oma köidikud ja öelnud: 'Mina ei taha teenida!' Jah, igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla laskusid sa truudust murdma.

²¹And I planted thee a choice vine, wholly a true seed, And how hast thou been turned to Me, To the degenerate shoots of a strange vine?

²¹Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?

²²But though thou dost wash with nitre, And dost multiply to thyself soap, Marked is thine iniquity before Me, An affirmation of the Lord Jehovah.

²²Kuigi sa ennast peseksid leelisega ja võtaksid palju seepi, jääb su süü minu ees mustuselaiguks, ütleb Issand Jumal.

²³How sayest thou, `I have not been defiled, After the Baalim I have not gone?` See thy way in a valley, know what thou hast done, A swift dromedary winding her ways,

²³Kuidas sa võid öelda: 'Mina ei ole ennast roojastanud, mina ei ole käinud baalide järel!'? Vaata oma teekonda orus, mõista, mis sa oled teinud, sa indlev kaamelimära, kes jooksed oma teedel sinna ja tänna,

²⁴A wild ass accustomed to a wilderness, In the desire of her soul she hath swallowed up wind, Her meeting — who doth turn her back? None seeking her do weary themselves, In her month they find her.

²⁴metsemaeesel kõrbes, kes kangest innast ahmib tuult. Kes saaks keelata tema kiima? Ühelgi, kes teda otsib, ei ole vaja ennast väsitada: ta leiab tema ta innaajal.

²⁵Withhold thy foot from being unshod, And thy throat from thirst, And thou sayest, `It is incurable, No, for I have loved strangers, and after them I go.`

²⁵Hoia oma jalga paljaks jäämast ja oma kurku janu eest! Aga sina ütled: 'Asjata! Ei, sest ma armastan võõraid ja käin nende järel.'

²⁶As the shame of a thief when he is found, So put to shame have been the house of Israel, They, their kings, their heads, And their priests, and their prophets,

²⁶Otsekui varas jääb häbisse, kui ta tabatakse, nõnda jääb häbisse Iisraeli sugu: nemad, nende kuningad, vürstid, preestrid ja prohvetid,

²⁷Saying to wood, `My father [art] thou!` And to a stone, `Thou hast brought me forth,` For they turned unto me the back and not the face, And in the time of their vexation, They say, `Arise Thou, and save us.`

²⁷need, kes ütlevad puule: 'Sina oled mu isa', ja kivile: 'Sina oled mu sünnitanud', sest nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo. Ent oma hädaajal nad ütlevad: 'Tõuse ja päästa meid!'

²⁸And where [are] thy gods, that thou hast made to thyself? Let them arise, if they may save thee, In the time of thy vexation, For — the number of thy cities have been thy gods, O Judah,

²⁸Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa! Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda.

²⁹Why do ye strive with Me? All of you have transgressed against Me, An affirmation of Jehovah.

²⁹Mispärast riidlete minuga? Teie kõik olete astunud üles mu vastu, ütleb Issand.

³⁰In vain I have smitten your sons, Instruction they have not accepted, Devoured hath your sword your prophets, As a destroying lion.

³⁰Ilmaaegu olen ma löönud teie lapsi, nad ei ole võtnud õpetust. Teie oma mõõk on õginud teie prohvetid, otsekui murdja lõvi.

³¹O generation, see ye the word of Jehovah: A wilderness have I been to Israel? A land of thick darkness? Wherefore have My people said, `We mourned, We come not in again unto Thee.`

³¹Oh teie sugupõlve! Nähke Issanda sõna: kas olen mina olnud Iisraelile kõrbeks või pilkase pimeduse maaks? Mispärast ütleb mu rahvas: 'Me oleme vabad käima sinna-tänna, me ei tule enam sinu juurde!'?

³²Doth a virgin forget her ornaments? A bride her bands? And My people have forgotten Me days without number.

³²Kas neitsi unustab oma ehte, pruut oma paelad? Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil.

³³What — dost thou make pleasing thy ways to seek love? Therefore even the wicked thou hast taught thy ways.

³³Kui hästi sa oskad otsida armastust! Seepärast sa oledki harjunud kurjaga oma kommetes.

³⁴Also in thy skirts hath been found the blood of innocent needy souls, Not by digging have I found them, but upon all these.

³⁴Su kuuepalistustelt leitakse ka vaeste süütute verd, kuigi sa ei ole tabanud neid sissemurdmiselt.

³⁵And thou sayest, `Because I have been innocent, Surely turned back hath His anger from me?` Lo, I have been judged with thee, Because of thy saying, `I have not sinned.`

³⁵Aga kõige selle juures ütled sa ometi: 'Ma olen süütu, ta viha pöördub tõesti mu pealt.' Vaata, ma lähen sinuga kohtusse, sellepärast et sa ütled: 'Ma pole pattu teinud!'

³⁶What? thou art very vile to repeat thy way, Even of Egypt thou art ashamed, As thou hast been ashamed of Asshur,

³⁶Miks jooksed sa nii kerglaselt kord siia, kord sinna? Ka Egiptuse pärast pead sa häbenema, nagu sa häbenesid Assuri pärast.

³⁷Also from this thou goest out, And thy hands on thy head, For Jehovah hath kicked at thy confidences, And thou dost not give prosperity to them!

³⁷Ka siit tuleb sul ära minna käed pea peal, sest Issand põlgab neid, kelle peale sa loodad, ja sul ei õnnestu ennast päästa.