¹If thou dost turn back, O Israel, An affirmation of Jehovah, unto Me turn back, And if thou dost turn aside Thine abominations from My face, Then thou dost not bemoan.

¹Kui sa, Iisrael, pöördud, siis pöördu minu poole, ütleb Issand; ja kui sa mu palge eest kõrvaldad oma jäledused, siis sa ei jää kodutuks.

²And thou hast sworn — Jehovah liveth, In truth, in judgment, and in righteousness, And blessed themselves in Him have nations, And in Him they boast themselves.

²Ja kui sa vannud: 'Nii tõesti kui Issand elab!' - vannud tões, õiguses ja õigluses, siis õnnistavad rahvad endid temaga ja kiitlevad temast.

³For thus said Jehovah, To the man of Judah, and to Jerusalem: Till for yourselves tillage, And do not sow unto the thorns.

³Sest nõnda ütleb Issand Juuda meestele ja Jeruusalemmale: Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!

⁴Be circumcised to Jehovah, And turn aside the foreskins of your heart, O man of Judah, and ye inhabitants of Jerusalem, Lest My fury go out as fire, and hath burned, And there is none quenching, Because of the evil of your doings.

⁴Laske endid ümber lõigata Issandale ja kõrvaldage oma südamete eesnahad, Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, et mu viha ei süttiks nagu tuli ega põleks teie tegude kurjuse pärast, ilma et keegi kustutaks.

⁵Declare in Judah, and in Jerusalem sound, And say ye, `Blow a trumpet in the land,` Call ye fully, and say ye: `Be gathered, and we go in to the fenced city.`

⁵Teatage Juudas ja kuulutage Jeruusalemmas ning öelge: Puhuge maal sarve, hüüdke valjusti ja öelge: Tulge kokku ja läki kindlustatud linnadesse!

⁶Lift up an ensign Zionward, Strengthen yourselves, stand not still, For evil I am bringing in from the north, And a great destruction.

⁶Tõstke lipp Siioni poole, põgenege, ärge peatuge! Sest mina toon põhja poole õnnetuse ja suure hävingu.

⁷Gone up hath a lion from his thicket, And a destroyer of nations hath journeyed, He hath come forth from his place To make thy land become a desolation, Thy cities are laid waste, without inhabitant.

⁷Lõvi tõuseb oma rägastikust ja rahvaste hävitaja asub teele, tuleb välja oma asupaigast tegema su maad tühjaks, su linnu elaniketa varemeiks.

⁸For this, gird on sackcloth, lament and howl, For the fierce anger of Jehovah hath not turned back from us.

⁸Seepärast rõivastuge kotiriidesse, kurtke ja kaevelge, sest Issanda vihalõõm ei ole meie pealt pöördunud.

⁹And it hath come to pass, in that day, An affirmation of Jehovah: `Perish doth the heart of the king, And the heart of the princes, And astonished have been the priests, And the prophets do wonder.`

⁹Ja sel päeval, ütleb Issand, kaob julgus kuningal ja vürstidel, preestrid lõdisevad ja prohvetid on hämmeldunud.

¹⁰And I say, `Ah, Lord Jehovah, Surely thou hast entirely forgotten this people and Jerusalem, saying, Peace is for you, And struck hath a sword unto the soul!`

¹⁰Aga mina ütlesin: Oh, Issand Jumal! Sa oled seda rahvast ja Jeruusalemma hoopis petnud, öeldes: Teile tuleb rahu - kuid ometi ulatab mõõk elu ligi!

¹¹At that time it is said of this people, And of Jerusalem: `A dry wind of high places in the wilderness,` The way of the daughter of My people, (Not for winnowing, nor for cleansing,)

¹¹Sel ajal öeldakse sellele rahvale ja Jeruusalemmale: Kuum tuul tuleb lagedailt küngastelt kõrbes mu rahva tütre poole, aga mitte tuulamiseks ega puhastamiseks.

¹²A full wind from these doth come for Me, Now, also, I speak judgments with them.

¹²Tuul, mis selleks on liiga vali, tuleb minu tarbeks: nüüd kuulutan ka mina neile kohut.

¹³Lo, as clouds he cometh up, And as a hurricane his chariots, Lighter than eagles have been his horses, Wo to us, for we have been spoiled.

¹³Vaata, ta tõuseb pilvede sarnaselt ja ta sõjavankrid on otsekui tuulispea; ta hobused on kotkaist kiiremad. Häda meile, sest me oleme kadunud!

¹⁴Wash from evil thy heart, O Jerusalem, That thou mayest be saved, Till when dost thou lodge in thy heart Thoughts of thy strength?

¹⁴Pese oma süda kurjusest, Jeruusalemm, et sind saaks päästa; kui kaua sa lased viibida eneses nurjatuil mõtteil?

¹⁵For a voice is declaring from Dan, And sounding sorrow from mount Ephraim.

¹⁵Sest kisa kostab Daanist ja kuulutab õudust Efraimi mäestikust:

¹⁶Make ye mention to the nations, Lo, sound ye to Jerusalem: `Besiegers are coming from the land afar off, And they give forth against cities of Judah their voice.

¹⁶'Teatage rahvaile, vaata, kuulutage Jeruusalemmale: Piirajad tulevad kaugelt maalt ja tõstavad sõjakisa Juuda linnade vastu.'

¹⁷As the keepers of a field They have been against her round about, For with Me she hath been rebellious, An affirmation of Jehovah.`

¹⁷Need asuvad ta ümber otsekui väljavahid, sellepärast et ta on hakanud mulle vastu, ütleb Issand.

¹⁸Thy way and thy doings have done these to thee, This [is] thy vexation, for [it is] bitter, For it hath struck unto thy heart.

¹⁸Sinu tee ja sinu teod on seda sulle teinud; jah, sinu oma kurjuse pärast on see nii kibe, et ulatub su südameni.

¹⁹My bowels, my bowels! I am pained [at] the walls of my heart, Make a noise for me doth My heart, I am not silent, For the voice of a trumpet I have heard, O my soul — a shout of battle!

¹⁹Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.

²⁰Destruction on destruction is proclaimed, For spoiled hath been all the land, Suddenly spoiled have been my tents, In a moment — my curtains.

²⁰Hävingut kuulutatakse hävingu peale, sest kogu maa on rüüstatud; äkitselt rüüstatakse mu telgid, ühe hetkega mu telgiriided.

²¹Till when do I see an ensign? Do I hear the voice of a trumpet?

²¹Kui kaua ma pean nägema lippu, kuulma sarvehäält?

²²For my people [are] foolish, me they have not known, Foolish sons [are] they, yea, they [are] not intelligent, Wise [are] they to do evil, And to do good they have not known.

²²Mu rahvas on ju meeletu, ta ei tunne mind; nad on rumalad lapsed, neil ei ole arusaamist; nad on küll targad tegema kurja, aga nad ei mõista teha head.

²³I looked [to] the land, and lo, waste and void, And unto the heavens, and their light is not.

²³Ma vaatasin maad, ja ennäe, see oli tühi ja paljas; ma vaatasin taeva poole, aga seal ei olnud valgust.

²⁴I have looked [to] the mountains, And lo, they are trembling. And all the hills moved themselves lightly.

²⁴Ma vaatasin mägesid, ja ennäe, need vabisesid ja kõik künkad kõikusid.

²⁵I have looked, and lo, man is not, And all fowls of the heavens have fled.

²⁵Ma vaatasin, ja ennäe, ei olnud ühtegi inimest ja kõik taeva linnud olid põgenenud.

²⁶I have looked, and lo, The fruitful place [is] a wilderness, And all its cities have been broken down, Because of Jehovah, Because of the fierceness of His anger.

²⁶Ma vaatasin, ja ennäe, viljakas maa oli kõrb ja kõik linnad lõhutud Issanda vihalõõmast, tema palge ees.

²⁷For thus said Jehovah: All the land is a desolation, but a completion I make not.

²⁷Sest Issand ütleb nõnda: Kõik maa peab saama lagedaks. Ometi ma ei tee lõppu.

²⁸For this doth the land mourn, And black have been the heavens above, because I have spoken — I have purposed, And I have not repented, Nor do I turn back from it.

²⁸Seepärast leinab maa ja taevas ülal läheb mustaks; sest ma olen rääkinud ja otsustanud, ma ei kahetse seda ega loobu sellest.

²⁹From the voice of the horseman, And of him shooting with the bow, all the city is fleeing, They have come into thickets, And on cliffs they have gone up, All the city is forsaken, And there is no one dwelling in them.

²⁹Ratsanike ja ammuküttide kisa pärast põgeneb iga linn: nad lähevad padrikuisse, tõusevad kaljudele; iga linn jäetakse maha ja keegi ei ela neis.

³⁰And thou, O spoiled one, what dost thou? For thou puttest on scarlet, For thou adornest thyself [with] ornaments of gold. For thou rendest with pain thine eyes, In vain thou dost make thyself fair, Kicked against thee have doting ones, Thy life they do seek.

³⁰Aga sina, rüüstatu, mida sa teed? Kuigi sa riietud purpurisse, kuigi sa ehid ennast kuldehetega, kuigi sa suurendad oma silmi värviga, ilustad sa ennast asjata. Su armastajad põlgavad sind ja nõuavad su elu.

³¹For a voice as of a sick woman I have heard, Distress, as of one bringing forth a first-born, The voice of the daughter of Zion, She bewaileth herself, she spreadeth out her hands, `Wo to me now, for weary is my soul of slayers!`

³¹Sest ma kuulen häält, nagu oleks keegi sünnitusvaludes, esmasünnitaja ahastust, Siioni tütre häält. Ta hingeldab ja ringutab käsi: 'Häda mulle, ma vaagun hinge tapjate käes!'