¹A word of Jehovah that hath been unto Joel, son of Pethuel:

¹Issanda sõna, mis tuli Joelile, Petueli pojale:

²Hear this, ye aged ones, And give ear, all ye inhabitants of the land, Hath this been in your days? Or in the days of your fathers?

²'Kuulge seda, vanemad, ja pange tähele, kõik maa elanikud! Kas seesugust on sündinud teie päevil või teie vanemate päevil?

³Concerning it to your sons talk ye, And your sons to their sons, And their sons to another generation.

³Jutustage sellest oma lastele ja teie lapsed oma lastele ja nende lapsed tulevastele põlvedele:

⁴What is left of the palmer-worm, eaten hath the locust, And what is left of the locust, Eaten hath the cankerworm, And what is left of the cankerworm, Eaten hath the caterpillar.

⁴mis jäi üle röövikuist, selle sõid rohutirtsud; ja mis jäi üle tirtsudest, selle sõid vastsed; ja mis jäi üle vastseist, selle sõid mardikad.

⁵Awake, ye drunkards, and weep, And howl all drinking wine, because of the juice, For it hath been cut off from your mouth.

⁵Ärgake, te joobnud, ja nutke, ulguge, kõik veinijoojad, veinivirde pärast, et see on kadunud teie suust!

⁶For a nation hath come up on my land, Strong, and there is no number, Its teeth [are] the teeth of a lion, And it hath the jaw-teeth of a lioness.

⁶Sest mu maa kallale on tulnud vägev ja arvutu rahvas: ta hambad on lõvi hambad ja tal on emalõvi lõualuud.

⁷It hath made my vine become a desolation, And my fig-tree become a chip, It hath made it thoroughly bare, and hath cast down, Made white have been its branches.

⁷Ta on rüüstanud mu viinapuu tühjaks ja murdnud mu viigipuu katki; ta on koorinud selle koguni paljaks, nii et see on valge ja raagus.

⁸Wail, as a virgin girdeth with sackcloth, For the husband of her youth.

⁸Nuta nagu neitsi, kel kotiriie üll, oma peigmehe pärast!

⁹Cut off hath been present and libation from the house of Jehovah, Mourned have the priests, ministrants of Jehovah.

⁹Roa- ja joogiohver on kadunud Issanda kojast, preestrid, Issanda teenrid, leinavad.

¹⁰Spoiled is the field, mourned hath the ground, For spoiled is the corn, Dried up hath been new wine, languish doth oil.

¹⁰Põllud on laastatud, muld leinab, sest vili on rüüstatud, vein ikaldunud, õli lõppenud.

¹¹Be ashamed, ye husbandmen, Howl, vine-dressers, for wheat and for barley, For perished hath the harvest of the field.

¹¹Põllumehed on jäänud häbisse, viinamäe aednikud halisevad nisu ja odra pärast, sest saak on hävinud.

¹²The vine hath been dried up, And the fig-tree doth languish, Pomegranate, also palm, and apple-tree, All trees of the field have withered, For dried up hath been joy from the sons of men.

¹²Viinapuud on äpardunud ja viigipuud närbunud, granaatõunapuu, samuti palm ja õunapuu - kõik puud on kuivanud; tõesti, rõõm on häbiga lahkunud inimlaste juurest.

¹³Gird, and lament, ye priests, Howl, ye ministrants of the altar, Come in, lodge in sackcloth, ministrants of my God, For withheld from the house of your God hath been present and libation.

¹³Vöötage endid ja leinake, preestrid, kurtke, altari teenrid! Minge sisse, veetke öö kotiriideis, minu Jumala teenrid, sest teie Jumala kojast on kõrvaldatud roa- ja joogiohver!

¹⁴Sanctify a fast, proclaim a restraint, Gather the elders — all the inhabitants of the land, [Into] the house of Jehovah your God,

¹⁴Pühitsege paastupüha, kutsuge kokku pühalik koosolek, koguge vanemad ja kõik maa elanikud Issanda, oma Jumala kotta ja kisendage Issanda poole!

¹⁵And cry unto Jehovah, `Alas for the day! For near [is] a day of Jehovah, And as destruction from the mighty it cometh.

¹⁵Oh seda päeva! Sest Issanda päev on ligidal, see tuleb kui hävitus Kõigeväeliselt.

¹⁶Is not before our eyes food cut off? From the house of our God joy and rejoicing?

¹⁶Eks ole meie silme eest kadunud toidus, meie Jumala kojast rõõm ja hõiskamine?

¹⁷Rotted have scattered things under their clods, Desolated have been storehouses, Broken down have been granaries, For withered hath the corn.

¹⁷Seemneivad mulla all on tahkunud kõvaks, tagavarad on rüüstatud; aidad on lammutatud, sest vili on ikaldunud.

¹⁸How have cattle sighed! Perplexed have been droves of oxen, For there is no pasture for them, Also droves of sheep have been desolated.

¹⁸Kuidas küll loomad ägavad, veisekarjad on arust ära, sest neil pole karjamaad. Ka lambakarjad on hävimas.

¹⁹Unto Thee, O Jehovah, I do call, For fire hath consumed comely places of a wilderness, And a flame hath set on fire all trees of the field.

¹⁹Ma kisendan sinu poole, Issand, sest tuli on neelanud kõrbe rohumaad ja leek on kõrvetanud kõik metsapuud.

²⁰Also the cattle of the field long for Thee, For dried up have been streams of water, And fire hath consumed comely places of a wilderness!`

²⁰Metsloomadki igatsevad sind, sest veeojad on kuivanud ja tuli on neelanud kõrbe rohumaad.