¹And there is a word of Jehovah unto Jonah son of Amittai, saying:

¹Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:

²`Rise, go unto Nineveh, the great city, and proclaim against it that their wickedness hath come up before Me.`

²'Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!'

³And Jonah riseth to flee to Tarshish from the face of Jehovah, and goeth down [to] Joppa, and findeth a ship going [to] Tarshish, and he giveth its fare, and goeth down into it, to go with them to Tarshish from the face of Jehovah.

³Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.

⁴And Jehovah hath cast a great wind on the sea, and there is a great tempest in the sea, and the ship hath reckoned to be broken;

⁴Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.

⁵and the mariners are afraid, and cry each unto his god, and cast the goods that [are] in the ship into the sea, to make [it] light of them; and Jonah hath gone down unto the sides of the vessel, and he lieth down, and is fast asleep.

⁵Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.

⁶And the chief of the company draweth near to him, and saith to him, `What — to thee, O sleeper? rise, call unto thy God, it may be God doth bethink himself of us, and we do not perish.`

⁶Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: 'Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!'

⁷And they say each unto his neighbour, `Come, and we cast lots, and we know on whose account this evil [is] on us.` And they cast lots, and the lot falleth on Jonah.

⁷Aga isekeskis nad rääkisid: 'Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!' Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.

⁸And they say unto him, `Declare to us, we pray thee, on what account this evil [is] on us? what [is] thine occupation, and whence comest thou? what [is] thy country, seeing thou art not of this people?`

⁸Siis nad ütlesid temale: 'Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?'

⁹And he saith unto them, `A Hebrew I [am], and Jehovah, God of the heavens, I am reverencing, who made the sea and the dry land.`

⁹Ja ta vastas neile: 'Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.'

¹⁰And the men fear a great fear, and say unto him, `What [is] this thou hast done!` for the men have known that from the face of Jehovah he is fleeing, for he hath told them.

¹⁰Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: 'Miks sa seda tegid?' Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.

¹¹And they say unto him, `What do we do to thee that the sea may cease from us, for the sea is more and more tempestuous?`

¹¹Ja nad küsisid temalt: 'Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?' Sest meri hakkas üha enam mässama.

¹²And he saith unto them, `Lift me up, and cast me into the sea, and the sea doth cease from you; for I know that on my account this great tempest [is] upon you.`

¹²Ja ta vastas neile: 'Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.'

¹³And the men row to turn back unto the dry land, and are not able, for the sea is more and more tempestuous against them.

¹³Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.

¹⁴And they cry unto Jehovah, and say, `We pray Thee, O Jehovah, let us not, we pray Thee, perish for this man`s life, and do not lay on us innocent blood, for Thou, Jehovah, as Thou hast pleased, Thou hast done.`

¹⁴Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: 'Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!'

¹⁵And they lift up Jonah, and cast him into the sea, and the sea ceaseth from its raging;

¹⁵Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.

¹⁶and the men fear Jehovah — a great fear, and sacrifice a sacrifice to Jehovah, and vow vows.

¹⁶Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.

¹⁷And Jehovah appointeth a great fish to swallow up Jonah, and Jonah is in the bowels of the fish three days and three nights.