¹And it is grievous unto Jonah — a great evil — and he is displeased at it;

¹Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.

²and he prayeth unto Jehovah, and he saith, `I pray Thee, O Jehovah, is not this my word while I was in mine own land — therefore I was beforehand to flee to Tarshish — that I have known that Thou [art] a God, gracious and merciful, slow to anger, and abundant in kindness, and repenting of evil?

²Ja ta palus Issandat ning ütles: 'Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.

³And now, O Jehovah, take, I pray Thee, my soul from me, for better [is] my death than my life.`

³Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!'

⁴And Jehovah saith, `Is doing good displeasing to thee?`

⁴Aga Issand küsis: 'Kas sul on õigus vihastada?'

⁵And Jonah goeth forth from the city, and sitteth on the east of the city, and maketh to himself there a booth, and sitteth under it in the shade, till that he seeth what is in the city.

⁵Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.

⁶And Jehovah God appointeth a gourd, and causeth it to come up over Jonah, to be a shade over his head, to give deliverance to him from his affliction, and Jonah rejoiceth because of the gourd [with] great joy.

⁶Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.

⁷And God appointeth a worm at the going up of the dawn on the morrow, and it smiteth the gourd, and it drieth up.

⁷Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.

⁸And it cometh to pass, about the rising of the sun, that God appointeth a cutting east wind, and the sun smiteth on the head of Jonah, and he wrappeth himself up, and asketh his soul to die, and saith, `Better [is] my death than my life.`

⁸Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: 'Mul on parem surra kui elada!'

⁹And God saith unto Jonah: `Is doing good displeasing to thee, because of the gourd?` and he saith, `To do good is displeasing to me — unto death.`

⁹Aga Jumal küsis Joonalt: 'Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?' Tema vastas: 'Küllap mul on õigus vihastada surmani.'

¹⁰And Jehovah saith, `Thou hast had pity on the gourd, for which thou didst not labour, neither didst thou nourish it, which a son of a night was, and a son of a night perished,

¹⁰Siis ütles Issand: 'Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,

¹¹and I — have not I pity on Nineveh, the great city, in which there are more than twelve myriads of human beings, who have not known between their right hand and their left — and much cattle!`

¹¹aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!'