¹And Joshua son of Nun sendeth from Shittim, two men, spies, silently, saying, `Go, see the land — and Jericho;` and they go and come into the house of a woman, a harlot, and her name [is] Rahab, and they lie down there.

¹Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest maakuulajaiks, öeldes: 'Minge vaadake maad ja Jeerikot!' Ja nad läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta; ja nad jäid sinna.

²And it is told to the king of Jericho, saying, `Lo, men have come in hither to-night, from the sons of Israel, to search the land.

²Aga Jeeriko kuningale räägiti ja öeldi: 'Vaata, mehed Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!'

³And the king of Jericho sendeth unto Rahab, saying, `Bring out the men who are coming in unto thee, who have come into thy house, for to search the whole of the land they have come in.

³Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: 'Too välja need mehed, kes su juurde tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!'

⁴And the woman taketh the two men, and hideth them, and saith thus: `The men came in unto me, and I have not known whence they [are];

⁴Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles nõnda: 'Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad pärit olid.

⁵and it cometh to pass — the gate is to [be] shut — in the dark, and the men have gone out; I have not known whither the men have gone; pursue ye, hasten after them, for ye overtake them;`

⁵Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu nad läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!'

⁶and she hath caused them to go up on the roof, and hideth them with the flax wood, which is arranged for her on the roof.

⁶Tema aga oli viinud nad üles katusele ja peitnud linavarte alla, mis tal katusele olid laotatud.

⁷And the men have pursued after them the way of the Jordan, by the fords, and the gate they have shut afterwards, when the pursuers have gone out after them.

⁷Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid välja läinud, suleti värav.

⁸And — before they lie down — she hath gone up unto them on the roof,

⁸Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks Raahab nende juurde üles katusele

⁹and she saith unto the men, `I have known that Jehovah hath given to you the land, and that your terror hath fallen upon us, and that all the inhabitants of the land have melted at your presence.

⁹ja ütles meestele: 'Ma tean, et Issand on andnud selle maa teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad kõik maa elanikud.

¹⁰`For we have heard how Jehovah dried up the waters of the Red Sea at your presence, in your going out of Egypt, and that which ye have done to the two kings of the Amorite who [are] beyond the Jordan; to Sihon and to Og whom ye devoted.

¹⁰Sest me oleme kuulnud, kuidas Issand kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest lahkusite, ja mida te tegite kahe emorlaste kuningaga teisel pool Jordanit, Siihoni ja Oogiga, kelle te hävitasite sootuks.

¹¹And we hear, and melt doth our heart, and there hath not stood any more spirit in [any] man, from your presence, for Jehovah your God, He [is] God in the heavens above, and on the earth beneath.

¹¹Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Issand, teie Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal.

¹²`And now, swear ye, I pray you, to me by Jehovah — because I have done with you kindness — that ye have done, even ye, kindness with the house of my father, and have given to me a true token,

¹²Ja nüüd vanduge mulle Issanda juures, sest ma olen teile head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle kindel märk,

¹³and have kept alive my father, and my mother, and my brothers, and my sisters, and all that they have, and have delivered our souls from death.`

¹³et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes neil on, ja päästate meie hinged surmast!'

¹⁴And the men say to her, `Our soul for yours — to die; if ye declare not this our matter, then it hath been, in Jehovah`s giving to us this land, that we have done with thee kindness and truth.`

¹⁴Ja mehed ütlesid temale: 'Me ise sureme teie asemel! Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Issand annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad.'

¹⁵And she causeth them to go down by a rope through the window, for her house [is] in the side of the wall, and in the wall she [is] dwelling;

¹⁵Seepeale laskis ta nad läbi akna nööriga alla, sest ta koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.

¹⁶and she saith to them, `To the mountain go, lest the pursuers come upon you; and ye have been hidden there three days till the turning back of the pursuers, and afterwards ye go on your way.`

¹⁶Ja ta ütles neile: 'Minge mäestikku, et tagaajajad teid ei kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed!'

¹⁷And the men say unto her, `We are acquitted of this thine oath which thou hast caused us to swear:

¹⁷Ja mehed ütlesid temale: 'Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:

¹⁸lo, we are coming into the land, this line of scarlet thread thou dost bind to the window by which thou hast caused us to go down, and thy father, and thy mother, and thy brethren, and all the house of thy father thou dost gather unto thee, to the house;

¹⁸vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere!

¹⁹and it hath been, any one who goeth out from the doors of thy house without, his blood [is] on his head, and we are innocent; and any one who is with thee in the house, his blood [is] on our head, if a hand is on him;

¹⁹Igaühe veri, kes siis su koja uksest välja läheb, tulgu tema enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab!

²⁰and if thou declare this our matter, then we have been acquitted from thine oath which thou hast caused us to swear.`

²⁰Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda.'

²¹And she saith, `According unto your words, so it [is];` and she sendeth them away, and they go; and she bindeth the scarlet line to the window.

²¹Ja tema vastas: 'Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!' Ja ta saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri akna külge.

²²And they go, and come in to the mountain, and abide there three days until the pursuers have turned back; and the pursuers seek in all the way, and have not found.

²²Siis nad läksid ja tulid mäestikku ning jäid sinna kolmeks päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud.

²³And the two men turn back, and come down from the hill, and pass over, and come in unto Joshua son of Nun, and recount to him all that hath come upon them;

²³Ja need kaks meest, kui nad mäestikust olid alla tulnud, pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua juurde ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.

²⁴and they say unto Joshua, `Surely Jehovah hath given into our hand all the land; and also, all the inhabitants of the land have melted at our presence.`

²⁴Ja nad ütlesid Joosuale: 'Tõesti, Issand on andnud meie kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees.'