¹And it cometh to pass, when all the kings who [are] beyond the Jordan, in the hill-country, and in the low-country, and in every haven of the great sea, over-against Lebanon, the Hittite, and the Amorite, the Canaanite, the Perizzite, the Hivite, and the Jebusite, hear —

¹Kui kõik kuningad, kes olid siinpool Jordanit mäestikus, madalikul ja kogu suure mere rannikul Liibanoni suunas, hetid, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, sellest kuulsid,

²that they gather themselves together to fight with Joshua, and with Israel — one mouth.

²siis nad kogunesid kokku üksmeelselt, et sõdida Joosua ja Iisraeli vastu.

³And the inhabitants of Gibeon have heard that which Joshua hath done to Jericho and to Ai,

³Aga kui Gibeoni elanikud olid kuulnud, kuidas Joosua oli talitanud Jeerikoga ja Aiga,

⁴and they work, even they, with subtilty, and go, and feign to be ambassadors, and take old sacks for their asses, and wine-bottles, old, and rent, and bound up,

⁴siis tegutsesid ka nemad, aga kavalasti: nad läksid ja tegid endid käskjalgadeks. Nad panid oma eeslite selga kulunud kotid ja vanad veinilähkrid, lõhkised ja kokkuseotud,

⁵and sandals, old and patched, on their feet, and old garments upon them, and all the bread of their provision is dry — it was crumbs.

⁵iseendile jalga kulunud ja paigatud sandaalid, selga kulunud riided, ja kõik leib teeroaks oli kuivanud ja murenenud.

⁶And they go unto Joshua, unto the camp at Gilgal, and say unto him, and unto the men of Israel, `From a land far off we have come, and now, make with us a covenant;`

⁶Siis nad läksid Joosua juurde Gilgali leeri ja ütlesid temale ja Iisraeli meestele: 'Me tuleme kaugelt maalt; tehke nüüd meiega leping!'

⁷and the men of Israel say unto the Hivite, `It may be in our midst ye are dwelling, and how do we make with thee a covenant?`

⁷Aga Iisraeli mehed vastasid hiivlastele: 'Võib-olla te elate meie keskel? Kuidas võiksime siis teha teiega lepingu?'

⁸and they say unto Joshua, `Thy servants we [are].` And Joshua saith unto them, `Who [are] ye? and whence come ye?`

⁸Siis nad ütlesid Joosuale: 'Me oleme sinu sulased!' Ja Joosua küsis neilt: 'Kes te olete ja kust te tulete?'

⁹And they say unto him, `From a land very far off have thy servants come, for the name of Jehovah thy God, for we have heard His fame, and all that He hath done in Egypt,

⁹Ja nad vastasid temale: 'Su sulased tulevad väga kaugelt maalt Issanda, su Jumala nime pärast, sest me oleme kuulnud temast kuuldusi ja kõike, mis ta tegi Egiptuses,

¹⁰and all that He hath done to the two kings of the Amorite who [are] beyond the Jordan, to Sihon king of Heshbon, and to Og king of Bashan, who [is] in Ashtaroth.

¹⁰ja kõike, kuidas ta talitas kahe emorlaste kuningaga, kes olid sealpool Jordanit: Siihoniga, Hesboni kuningaga, ja Oogiga, Baasani kuningaga, kes oli Astarotis.

¹¹`And our elders, and all the inhabitants of our land speak unto us, saying, Take in your hand provision for the way, and go to meet them, and ye have said unto them, Your servants we [are], and now, make with us a covenant;

¹¹Meie vanemad ja kõik meie maa elanikud rääkisid meile, öeldes: Võtke enestega kaasa moona teekonna tarvis, minge neile vastu ja öelge neile: Me oleme teie sulased, tehke nüüd meiega leping!

¹²this our bread — hot we provided ourselves with it out of our houses, on the day of our coming out to go unto you, and now, lo, it is dry, and hath been crumbs;

¹²See on meie leib; me võtsime selle soojalt oma kodadest teeroaks päeval, kui lahkusime, et tulla teie juurde; ja vaata, see on nüüd kuivanud ja murenenud.

¹³and these [are] the wine-bottles which we filled, new, and lo, they have rent; and these, our garments and our sandals, have become old, from the exceeding greatness of the way.`

¹³Ja need veinilähkrid, mis me täitsime, olid uued, aga vaata, need on nüüd lõhkenud. Ja meie riided ja jalatsid on kulunud väga pikal teel.'

¹⁴And the men take of their provision, and the mouth of Jehovah have not asked;

¹⁴Siis mehed võtsid nende teeroast ega küsinud nõu Issandalt.

¹⁵and Joshua maketh with them peace, and maketh with them a covenant, to keep them alive; and swear to them do the princes of the company.

¹⁵Ja Joosua tegi nendega rahu ning sõlmis nendega lepingu, et ta jätab nad elama; ja koguduse ülemad vandusid neile.

¹⁶And it cometh to pass, at the end of three days after that they have made with them a covenant, that they hear that they [are] their neighbours — that in their midst they are dwelling.

¹⁶Aga pärast kolme päeva möödumist, kui nad olid teinud nendega lepingu, said nad kuulda, et need olid nende lähedalt ja elasid nende keskel.

¹⁷And the sons of Israel journey and come in unto their cities on the third day — and their cities [are] Gibeon, and Chephirah, and Beeroth, and Kirjath-Jearim —

¹⁷Siis Iisraeli lapsed läksid teele ja jõudsid kolmandal päeval nende linnade juurde; nende linnad olid Gibeon, Kefiira, Beerot ja Kirjat-Jearim.

¹⁸and the sons of Israel have not smitten them, for sworn to them have the princes of the company by Jehovah God of Israel, and all the company murmur against the princes.

¹⁸Aga Iisraeli lapsed ei löönud neid maha, sest koguduse ülemad olid neile vandunud Issanda, Iisraeli Jumala juures; ent terve kogudus nurises ülemate pärast.

¹⁹And all the princes say unto all the company, `We — we have sworn to them by Jehovah, God of Israel; and now, we are not able to come against them;

¹⁹Siis ütlesid kõik ülemad tervele kogudusele: 'Me oleme neile vandunud Issanda, Iisraeli Jumala juures, nüüd ei või me neisse puutuda.

²⁰this we do to them, and have kept them alive, and wrath is not upon us, because of the oath which we have sworn to them.`

²⁰Me teeme nendega seda, et jätame nad elama, et meie peale ei tuleks viha vande pärast, mille neile vandusime.'

²¹And the princes say unto them, `They live, and are hewers of wood and drawers of water for all the company, as the princes spake to them.`

²¹Ja ülemad ütlesid neile, et nad jäävad elama ja neist saavad puuraiujad ja veekandjad tervele kogudusele, nagu ülemad neile on öelnud.

²²And Joshua calleth for them, and speaketh unto them, saying, `Why have ye deceived us, saying, We are very far from you, and ye in our midst dwelling?

²²Ja Joosua kutsus nad ning rääkis nendega, öeldes: 'Miks petsite meid ja ütlesite: Me oleme teist väga kaugel, ise aga elate meie keskel?

²³and now, cursed are ye, and none of you is cut off [from being] a servant, even hewers of wood and drawers of water, for the house of my God.`

²³Seepärast olge nüüd neetud! Ärgu lõppegu iialgi teie hulgast sulased, puuraiujad ja veekandjad mu Jumala koja tarvis!'

²⁴And they answer Joshua and say, `Because it was certainly declared to thy servants, that Jehovah thy God commanded Moses His servant to give to you all the land, and to destroy all the inhabitants of the land from before you; and we fear greatly for ourselves because of you, and we do this thing;

²⁴Ja nemad vastasid Joosuale ning ütlesid: 'Et su sulastele oli kindlasti räägitud, kuidas Issand, su Jumal, oma sulast Moosest oli käskinud anda teile kogu maa ja hävitada teie eest kõik maa elanikud, siis me kartsime teie ees väga oma elu pärast ja tegime seda.

²⁵and now, lo, we [are] in thy hand, as [it is] good, and as [it is] right in thine eyes to do to us — do.`

²⁵Ja nüüd, vaata, me oleme sinu käes, talita meiega, nagu sinu silmis hea ja õige on teha!'

²⁶And he doth to them so, and delivereth them from the hand of the sons of Israel, and they have not slain them;

²⁶Ja ta talitas nendega nõnda: ta päästis nad Iisraeli laste käest ja neid ei tapetud.

²⁷and Joshua maketh them on that day hewers of wood and drawers of water for the company, and for the altar of Jehovah, unto this day, at the place which He doth choose.

²⁷Ja sel päeval pani Joosua nad puuraiujaiks ja veetoojaiks kogudusele ning Issanda altarile kuni tänapäevani paigas, mille tema välja valib.