¹And Jephthah the Gileadite hath been a mighty man of valour, and he [is] son of a woman, a harlot; and Gilead begetteth Jephthah,

¹Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg; Jefta isa oli Gilead.

²and the wife of Gilead beareth to him sons, and the wife`s sons grow up and cast out Jephthah, and say to him, `Thou dost not inherit in the house of our father; for son of another woman [art] thou.`

²Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale: 'Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise poeg.'

³And Jephthah fleeth from the face of his brethren, and dwelleth in the land of Tob; and vain men gather themselves together unto Jephthah, and they go out with him.

³Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal; Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki.

⁴And it cometh to pass, after a time, that the Bene-Ammon fight with Israel,

⁴Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima.

⁵and it cometh to pass, when the Bene-Ammon have fought with Israel, that the elders of Gilead go to take Jephthah from the land of Tob;

⁵Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt.

⁶and they say unto Jephthah, `Come, and thou hast been to us for captain, and we fight against the Bene-Ammon.`

⁶Nad ütlesid Jeftale: 'Tule ja ole meile juhiks, et me saaksime sõdida ammonlaste vastu!'

⁷And Jephthah saith to the elders of Gilead, `Have not ye hated me? and ye cast me out from the house of my father, and wherefore have ye come unto me now when ye are in distress?`

⁷Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: 'Eks te ole mind vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde nüüd, kui teil on kitsas käes?'

⁸and the elders of Gilead say unto Jephthah, `Therefore, now, we have turned back unto thee; and thou hast gone with us, and fought against the Bene-Ammon, and thou hast been to us for head — to all the inhabitants of Gilead.`

⁸Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: 'Me tuleme nüüd sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile Gileadi elanikele!'

⁹And Jephthah saith unto the elders of Gilead, `If ye are taking me back to fight against the Bene-Ammon, and Jehovah hath given them before me — I, am I to you for a head?`

⁹Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: 'Kui te viite mind tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte, alles siis olen ma teie pealik.'

¹⁰And the elders of Gilead say unto Jephthah, `Jehovah is hearkening between us — if according to thy word we do not so.`

¹⁰Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: 'Issand olgu tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna järgi!'

¹¹And Jephthah goeth with the elders of Gilead, and the people set him over them for head and for captain, and Jephthah speaketh all his words before Jehovah in Mizpeh.

¹¹Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad Issanda ees Mispas.

¹²And Jephthah sendeth messengers unto the king of the Bene-Ammon, saying, `What — to me and to thee, that thou hast come in unto me, to fight in my land.`

¹²Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema: 'Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu maa vastu?'

¹³And the king of the Bene-Ammon saith unto the messengers of Jephthah, `Because Israel took my land in his coming up out of Egypt, from Arnon, and unto the Jabbok, and unto the Jordan; and now, restore them in peace.`

¹³Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele: 'Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!'

¹⁴And Jephthah addeth yet and sendeth messengers unto the king of the Bene-Ammon,

¹⁴Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde

¹⁵and saith to him, `Thus said Jephthah, Israel took not the land of Moab, and the land of the Bene-Ammon,

¹⁵ning käskis temale öelda: 'Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad.

¹⁶for in their coming up out of Egypt, Israel goeth in the wilderness unto the Red Sea, and cometh in to Kadesh,

¹⁶Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse.

¹⁷and Israel sendeth messengers unto the king of Edom, saying, Let me pass over, I pray thee, through thy land, and the king of Edom hearkened not; and also unto the king of Moab hath [Israel] sent, and he hath not been willing; and Israel abideth in Kadesh,

¹⁷Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema: Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud. Nii jäi Iisrael Kaadesisse.

¹⁸and he goeth through the wilderness, and compasseth the land of Edom and the land of Moab, and cometh in at the rising of the sun of the land of Moab, and they encamp beyond Arnon, and have not come into the border of Moab, for Arnon [is] the border of Moab.

¹⁸Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi piiriks.

¹⁹`And Israel sendeth messengers unto Sihon, king of the Amorite, king of Heshbon, and Israel saith to him, Let us pass over, we pray thee, through thy land, unto my place,

¹⁹Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga, Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna oma maast läbi minu sihtkohta!

²⁰and Sihon hath not trusted Israel to pass over through his border, and Sihon gathereth all his people, and they encamp in Jahaz, and fight with Israel;

²⁰Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu.

²¹and Jehovah, God of Israel, giveth Sihon and all his people into the hand of Israel, and they smite them, and Israel possesseth all the land of the Amorite, the inhabitant of that land,

²¹Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste maa, kes elasid seal maal.

²²and they possess all the border of the Amorite from Arnon, and unto the Jabbok, and from the wilderness, and unto the Jordan.

²²Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini ja kõrbest kuni Jordanini.

²³`And now, Jehovah, God of Israel, hath dispossessed the Amorite from the presence of His people Israel, and thou wouldst possess it!

²³Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda maad!

²⁴That which Chemosh thy god causeth thee to possess — dost thou not possess it? and all that which Jehovah our God hath dispossessed from our presence, — it we do possess.

²⁴Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie Jumal, meie eest tühjendab.

²⁵`And now, [art] thou at all better than Balak son of Zippor, king of Moab? did he at all strive with Israel? did he at all fight against them?

²⁵Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis nende vastu?

²⁶In Israel`s dwelling in Heshbon and in its towns, and in Aroer and in its towns, and in all the cities which [are] by the sides of Arnon three hundred years — and wherefore have ye not delivered them in that time?

²⁶Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud?

²⁷And I — I have not sinned against thee, and thou art doing with me evil — to fight against me. Jehovah, the Judge, doth judge to-day between the sons of Israel and the sons of Ammon.`

²⁷Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!'

²⁸And the king of the Bene-Ammon hath not hearkened unto the words of Jephthah which he sent unto him,

²⁸Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see temale läkitas.

²⁹and the Spirit of Jehovah is on Jephthah, and he passeth over Gilead and Manasseh, and passeth over Mizpeh of Gilead, and from Mizpeh of Gilead he hath passed over to the Bene-Ammon.

²⁹Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks ta ammonlaste vastu.

³⁰And Jephthah voweth a vow to Jehovah, and saith, `If Thou dost at all give the Bene-Ammon into my hand —

³⁰Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: 'Kui sa tõesti annad ammonlased minu kätte,

³¹then it hath been, that which at all cometh out from the doors of my house to meet me in my turning back in peace from the Bene-Ammon — it hath been to Jehovah, or I have offered up for it — a burnt-offering.`

³¹siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu, kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!'

³²And Jephthah passeth over unto the Bene-Ammon to fight against them, and Jehovah giveth them into his hand,

³²Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja Issand andis nad tema kätte.

³³and he smiteth them from Aroer, and unto thy going in to Minnith, twenty cities, and unto the meadow of the vineyards — a very great smiting; and the Bene-Ammon are humbled at the presence of the sons of Israel.

³³Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda alandati ammonlased Iisraeli laste ees.

³⁴And Jephthah cometh into Mizpeh, unto his house, and lo, his daughter is coming out to meet him with timbrels, and with choruses, and save her alone, he hath none, son or daughter.

³⁴Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.

³⁵And it cometh to pass, when he seeth her, that he rendeth his garments, and saith, `Alas, my daughter, thou hast caused me greatly to bend, and thou hast been among those troubling me; and I — I have opened my mouth unto Jehovah, and I am not able to turn back.`

³⁵Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja ütles: 'Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see, kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda poole ega või taganeda.'

³⁶And she saith unto him, `My father — thou hast opened thy mouth unto Jehovah, do to me as it hath gone out from thy mouth, after that Jehovah hath done for thee vengeance on thine enemies, on the Bene-Ammon.`

³⁶Aga tütar ütles temale: 'Mu isa! Kui sa oled avanud oma suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su vaenlastele ammonlastele!'

³⁷And she saith unto her father, `Let this thing be done to me; desist from me two months, and I go on, and have gone down on the hills, and I weep for my virginity — I and my friends.`

³⁷Siis ta ütles oma isale: 'Lubatagu mulle seda: jäta mind veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!'

³⁸And he saith, `Go;` and he sendeth her away two months, and she goeth, she and her friends, and she weepeth for her virginity on the hills;

³⁸Ja tema vastas: 'Mine!' ja saatis ta ära kaheks kuuks. Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma neitsipõlve.

³⁹and it cometh to pass at the end of two months that she turneth back unto her father, and he doth to her his vow which he hath vowed, and she knew not a man; and it is a statute in Israel:

³⁹Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks,

⁴⁰from time to time the daughters of Israel go to talk to the daughter of Jephthah the Gileadite, four days in a year.

⁴⁰et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.