¹My wo [is] to me, for I have been As gatherings of summer-fruit, As gleanings of harvest, There is no cluster to eat, The first-ripe fruit desired hath my soul.

¹Häda mulle, sest mu käsi käib nagu pärast puuvilja korjamist, nagu pärast viinamarjalõikuse järelnoppimist: ühtegi kobarat ei ole süüa, ühtegi varajast viigimarja, mida mu hing ihaldab.

²Perished hath the kind out of the land, And upright among men — there are none, All of them for blood lie in wait, Each his brother they hunt [with] a net.

²Vaga on kadunud maalt ja õiget ei ole inimeste seas; kõik varitsevad verd, püüavad üksteist võrguga.

³On the evil [are] both hands to do [it] well, The prince is asking — also the judge — for recompence, And the great — he is speaking the mischief of his soul, And they wrap it up.

³Nende käed on valmis kurjaks: vürst nõuab, kohtumõistja mõistab kohut meelehea eest ja suurnik räägib oma hinge himustamise järgi; ja seda nad keerutavad.

⁴Their best one [is] as a brier, The upright one — than a thorn-hedge, The day of thy watchmen — Thy visitation — hath come. Now is their perplexity.

⁴Parim neist on nagu kibuvits, ausaim nagu okkaline aed. Sinu vahimeeste päev, su karistus tuleb. Nüüd satuvad nad segadusse.

⁵Believe not in a friend, trust not in a leader, From her who is lying in thy bosom keep the openings of thy mouth.

⁵Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale! Hoia oma suu uksi selle eest, kes su kaisus magab!

⁶For a son is dishonouring a father, A daughter hath stood against her mother, A daughter-in-law against her mother-in-law, The enemies of each [are] the men of his house.

⁶Sest poeg põlgab isa, tütar tõuseb ema vastu, minia ämma vastu: inimese vaenlasteks on ta oma kodakondsed.

⁷And I — in Jehovah I do watch, I do wait for the God of my salvation, Hear me doth my God.

⁷Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.

⁸Thou dost not rejoice over me, O mine enemy, When I have fallen, I have risen, When I sit in darkness Jehovah is a light to me.

⁸Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.

⁹The indignation of Jehovah I do bear, For I have sinned against Him, Till that He doth plead my cause, And hath executed my judgment, He doth bring me forth to the light, I look on His righteousness.

⁹Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.

¹⁰And see doth mine enemy, And cover her doth shame, Who saith unto me, `Where [is] Jehovah thy God?` Mine eyes do look on her, Now she is for a treading-place, As mire of the out-places.

¹⁰Siis mu vaenlane näeb ja häbi katab seda, kes mulle ütleb: 'Kus on Issand, su Jumal?' Mu silmad saavad kahjurõõmsalt näha, et nüüd tallatakse teda nagu tänavapori.

¹¹The day to build thy walls! That day — removed is the limit.

¹¹Päev su müüride ülesehitamiseks. See päev on ammu määratud.

¹²That day — even unto thee it doth come in, From Asshur and the cities of the fortress, And from the fortress even unto the river, And from sea to sea, and mount to mount.

¹²Sel päeval tullakse su juurde Assuri poolt ja Egiptuse linnadest ja Egiptuse poolt Frati jõeni, merest mereni ja mäest mäeni.

¹³And the land hath been for a desolation, Because of its inhabitants, Because of the fruit of their doings.

¹³Aga maa tehakse lagedaks ta elanike pärast, nende tegude vilja pärast.

¹⁴Rule Thou Thy people with Thy rod, The flock of Thine inheritance, Dwelling alone [in] a forest in the midst of Carmel, They enjoy Bashan and Gilead as in days of old.

¹⁴Karjata kepiga oma rahvast, oma pärisosa lambaid, kes elavad omapäi metsas keset viljakat maad! Käigu nad karjas Baasanis ja Gileadis nagu muistseil päevil!

¹⁵According to the days of thy coming forth out of the land of Egypt, I do shew it wonderful things.

¹⁵Otsekui sinu Egiptusemaalt lahkumise päevil näitan ma neile imetegusid.

¹⁶See do nations, and they are ashamed of all their might, They lay a hand on the mouth, their ears are deaf.

¹⁶Paganad näevad ja häbenevad, hoolimata kogu oma vägevusest. Nad panevad käe suu peale, neil jäävad kõrvad kurdiks.

¹⁷They lick dust as a serpent, as fearful things of earth, They tremble from their enclosures, Of Jehovah our God they are afraid, Yea, they are afraid of Thee.

¹⁷Nad lakuvad põrmu nagu madu, maa roomajate sarnaselt. Nad tulevad värisedes välja oma linnustest, lähenevad vabisedes Issandale, meie Jumalale: nad kardavad sind.

¹⁸Who [is] a God like Thee? taking away iniquity, And passing by the transgression of the remnant of His inheritance, He hath not retained for ever His anger, Because He — He delighteth [in] kindness.

¹⁸Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu,

¹⁹He doth turn back, He pitieth us, He doth subdue our iniquities, And Thou castest into the depths of the sea all their sins.

¹⁹kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.

²⁰Thou givest truth to Jacob, kindness to Abraham, That thou hast sworn to our fathers, from the days of antiquity!

²⁰Sina osutad Jaakobile truudust, Aabrahamile armu, nõnda nagu sa meie vanemaile oled vandega tõotanud muistseil päevil.'