¹Wo [to] the city of blood, She is all with lies — burglary — full, Prey doth not depart.

¹Häda veresüüga linnale, kuhjaga täis valet ja röövimist! Ei lakka mahamurdmine.

²The sound of a whip, And the sound of the rattling of a wheel, And of a prancing horse, and of a bounding chariot, Of a horseman mounting.

²Kuule! Piitsaplaks ja rattamürin, kihutavad hobused ja rappuvad vankrid.

³And the flame of a sword, and the lightning of a spear, And the abundance of the wounded, And the weight of carcases, Yea, there is no end to the bodies, They stumble over their bodies.

³Ratsud ajavad end püsti, mõõgad sähvivad ja piigid välguvad. Ja mahalööduid on palju, laipu on määratu hulk, korjustel pole lõppu, korjuste otsa komistatakse.

⁴Because of the abundance of the fornications of an harlot, The goodness of the grace of the lady of witchcrafts, Who is selling nations by her fornications, And families by her witchcrafts.

⁴Ja seda kõike selle veetlevalt ilusa, nõiduses osava hoora arvutu hooratöö pärast, kes oma hooratöödega võrgutas rahvaid, ja nõidustega suguvõsasid.

⁵Lo, I [am] against thee, An affirmation of Jehovah of Hosts, And have removed thy skirts before thy face, And have shewed nations thy nakedness, And kingdoms thy shame,

⁵Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand. Ma tõstan su hõlmad üle su näo ja näitan rahvaile su alastiolekut, kuningriikidele su häbistust.

⁶And I have cast upon thee abominations, And dishonoured thee, and made thee as a sight.

⁶Ma viskan su peale jäledaid asju, häbistan sind ja panen sind silmaimeks.

⁷And it hath come to pass, Each of thy beholders fleeth from thee, And hath said: `Spoiled is Nineveh, Who doth bemoan for her?` Whence do I seek comforters for thee?

⁷Siis põgenevad su juurest kõik, kes sind näevad, ja ütlevad: 'Niineve on hävitatud!' Kes peaks teda kahetsema? Kust ma otsin talle trööstijaid?

⁸Art thou better than No-Ammon, That is dwelling among brooks? Waters she hath round about her, Whose bulwark [is] the sea, waters her wall.

⁸Kas sa oled parem Noo-Aamonist, kes asus jõgede ääres, ümberringi vesi, kraaviks meri, müüriks meri?

⁹Cush her might, and Egypt, and there is no end. Put and Lubim have been for thy help.

⁹Etioopia ja Egiptus olid ta otsatu jõud, Puut ja liibüalased olid ta aitajad.

¹⁰Even she doth become an exile, She hath gone into captivity, Even her sucklings are dashed to pieces At the top of all out-places, And for her honoured ones they cast a lot, And all her great ones have been bound in fetters.

¹⁰Siiski pidi ta minema asumisele, ta läks vangi. Temagi lapsed rebiti tükkideks igal tänavanurgal, tema auliste pärast heideti liisku ja kõik ta suurnikud pandi ahelaisse.

¹¹Even thou art drunken, thou art hidden, Even thou dost seek a strong place, because of an enemy.

¹¹Sinagi joobud, jääd oimetuks, sinagi pead otsima pelgupaika vaenlase eest.

¹²All thy fortresses [are] fig-trees with first-fruits, If they are shaken, They have fallen into the mouth of the eater.

¹²Kõik su kindlused on nagu varajaste marjadega viigipuud: kui neid raputatakse, langevad marjad sööjale suhu.

¹³Lo, thy people [are] women in thy midst, To thine enemies thoroughly opened Have been the gates of thy land, Consumed hath fire thy bars.

¹³Vaata, sinu sõjavägi su sees on nagu naised. Su maa väravad tehakse su vaenlastele pärani lahti. Tuli põletab su riivid.

¹⁴Waters of a siege draw for thyself, Strengthen thy fortresses, Enter into mire, and tread on clay, Make strong a brick-kiln.

¹⁴Võta enesele piiramisajaks vett, tugevda oma kindlustusi, astu savisse ja sõtku savi, haara telliskivide vorm!

¹⁵There consume thee doth a fire, Cut thee off doth a sword, It doth consume thee as a cankerworm! Make thyself heavy as the cankerworm, Make thyself heavy as the locust.

¹⁵Seal neelab sind tuli, hävitab mõõk, see sööb sind otsekui rohutirtsu vastne. Olgugi sind nii palju nagu vastseid, olgugi sind nii palju nagu rohutirtse,

¹⁶Multiply thy merchants above the stars of the heavens, The cankerworm hath stripped off, and doth flee away.

¹⁶olgugi et oled enesele soetanud kaupmehi rohkem kui taevatähti - vastne ajab kesta ja lendab ära.

¹⁷Thy crowned ones [are] as a locust, And thy princes as great grasshoppers, That encamp in hedges in a day of cold, The sun hath risen, and it doth flee away, And not known is its place where they are.

¹⁷Sul on valvureid nagu rohutirtse ja kirjutajaid rohutirtsude parvena, kes asuvad aedade ääres külmal päeval; kui päike tõuseb, siis nad põgenevad ja ükski ei tea nende asupaika.

¹⁸Slumbered have thy friends, king of Asshur, Rest do thine honourable ones, Scattered have been thy people on the mountains, And there is none gathering.

¹⁸Su karjased tukuvad, Assuri kuningas, su aulised istuvad jõude, su rahvas pillutatakse mägedele ja kogujat ei ole.

¹⁹There is no weakening of thy destruction, Grievous [is] thy smiting, All hearing thy fame have clapped the hand at thee, For over whom did not thy wickedness pass continually?

¹⁹Ei ole paranemist su vigastusel, su haav teeb haiget. Kõik, kes kuulevad sinust sõnumit, plaksutavad sinu pärast käsi. Sest kellest ei ole sinu kurjus lakkamata üle käinud?