¹And him who is weak in the faith receive ye — not to determinations of reasonings;

¹Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!

²one doth believe that he may eat all things — and he who is weak doth eat herbs;

²Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.

³let not him who is eating despise him who is not eating: and let not him who is not eating judge him who is eating, for God did receive him.

³Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.

⁴Thou — who art thou that art judging another`s domestic? to his own master he doth stand or fall; and he shall be made to stand, for God is able to make him stand.

⁴Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.

⁵One doth judge one day above another, and another doth judge every day [alike]; let each in his own mind be fully assured.

⁵Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!

⁶He who is regarding the day, to the Lord he doth regard [it], and he who is not regarding the day, to the Lord he doth not regard [it]. He who is eating, to the Lord he doth eat, for he doth give thanks to God; and he who is not eating, to the Lord he doth not eat, and doth give thanks to God.

⁶Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.

⁷For none of us to himself doth live, and none to himself doth die;

⁷Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,

⁸for both, if we may live, to the Lord we live; if also we may die, to the Lord we die; both then if we may live, also if we may die, we are the Lord`s;

⁸sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.

⁹for because of this Christ both died and rose again, and lived again, that both of dead and of living he may be Lord.

⁹Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.

¹⁰And thou, why dost thou judge thy brother? or again, thou, why dost thou set at nought thy brother? for we shall all stand at the tribunal of the Christ;

¹⁰Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,

¹¹for it hath been written, `I live! saith the Lord — to Me bow shall every knee, and every tongue shall confess to God;`

¹¹nagu on kirjutatud: 'Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale.'

¹²so, then, each of us concerning himself shall give reckoning to God;

¹²Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.

¹³no longer, therefore, may we judge one another, but this judge ye rather, not to put a stumbling-stone before the brother, or an offence.

¹³Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!

¹⁴I have known, and am persuaded, in the Lord Jesus, that nothing [is] unclean of itself, except to him who is reckoning anything to be unclean — to that one [it is] unclean;

¹⁴Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole ebapuhas iseenesest, vaid on keelatud üksnes sellele, kes arvab midagi keelatu olevat - sellele on see keelatud.

¹⁵and if through victuals thy brother is grieved, no more dost thou walk according to love; do not with thy victuals destroy that one for whom Christ died.

¹⁵Aga kui su vend saab toidu pärast kurvaks, siis sa ei käi enam armastuse järgi. Ära saada hukka oma toiduga seda, kelle eest Kristus on surnud!

¹⁶Let not, then, your good be evil spoken of,

¹⁶Ja ärgu olgu teotatav see, mis teie jaoks on hea.

¹⁷for the reign of God is not eating and drinking, but righteousness, and peace, and joy in the Holy Spirit;

¹⁷Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.

¹⁸for he who in these things is serving the Christ, [is] acceptable to God and approved of men.

¹⁸Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt.

¹⁹So, then, the things of peace may we pursue, and the things of building up one another;

¹⁹Niisiis, taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks!

²⁰for the sake of victuals cast not down the work of God; all things, indeed, [are] pure, but evil [is] to the man who is eating through stumbling.

²⁰Ära kisu toidu pärast maha Jumala teost! Kõik on küll puhas, kuid häda inimesele, kes sööb teisele komistuseks!

²¹Right [it is] not to eat flesh, nor to drink wine, nor to [do anything] in which thy brother doth stumble, or is made to fall, or is weak.

²¹Hea on liha mitte süüa ja veini mitte juua ja mitte teha seda, mis on su vennale komistuseks.

²²Thou hast faith! to thyself have [it] before God; happy is he who is not judging himself in what he doth approve,

²²Usku, mis sul on, pea iseenese jaoks Jumala ees. Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat.

²³and he who is making a difference, if he may eat, hath been condemned, because [it is] not of faith; and all that [is] not of faith is sin.

²³Kui aga keegi sööb kõheldes, siis on ta süüdi mõistetud, sest see ei tule ta usust. Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.