¹Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: 'Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!

²Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!

³Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult.

⁴Veena oled sa vooganud - esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid selle, sina, kes tõusid mu voodile.

⁵Vennaksed Siimeon ja Leevi, nende noad on vägivalla riistad.

⁶Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda. Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi.

⁷Olgu neetud nende kange viha ja nende metsik raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!

⁸Juuda, sind ülistavad su vennad. Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad.

⁹Juuda on lõvikutsikas - saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud. Ta on heitnud maha, ta lebab nagu lõvi, nagu metsik lõvi - kes julgeks teda äratada?

¹⁰Ei lahku valitsuskepp Juudast ega sau tema jalgelt, kuni tuleb Juuda poeg Siilo, ja teda võtavad rahvad kuulda.

¹¹Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube veiniga ja oma vammust viinamarjade verega.

¹²Ta silmad on veinist hämused ja hambad piimast valged.

¹³Sebulon elab mererannal, ta saab laevade rannikuks ja tema selg on pööratud Siidoni poole.

¹⁴Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel.

¹⁵Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks.

¹⁶Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi.

¹⁷Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili.

¹⁸Ma ootan päästet sinult, Issand!

¹⁹Gaad - röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul.

²⁰Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu.

²¹Naftali on nobe emahirv, kes toob kuuldavale ilusaid sõnu.

²²Joosep on viljapuu poeg, viljapuu poeg allikal, oksad ulatuvad üle müüri.

²³Ammukütid ahistavad teda, ründavad ja rõhuvad teda,

²⁴aga tema amb jääb kindlaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,

²⁵su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!

²⁶Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid. Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

²⁷Benjamin on kiskjalik hunt. Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut.'

²⁸Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.

²⁹Ja ta käskis neid ning ütles neile: 'Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hett Efroni väljal,

³⁰sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hett Efronilt pärushauaks.

³¹Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea.

³²Väli ja seal olev koobas on hettidelt ostetud.'

³³Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.