¹Now king David was old and stricken in years; and they covered him with clothes, but he gat no heat.

¹Kuningas Taavet oli jäänud vanaks ja elatanuks, ja kuigi teda kaeti vaipadega, ei saanud ta sooja.

²Wherefore his servants said unto him, Let there be sought for my lord the king a young virgin: and let her stand before the king, and cherish him; and let her lie in thy bosom, that my lord the king may get heat.

²Siis ütlesid ta sulased temale: 'Otsitagu mu isandale kuningale tütarlaps, kes on neitsi, ja ta seisku kuninga teenistuses ning olgu tema eest hoolitsejaks! Ta magagu su süles, et mu isand kuningas saaks sooja!'

³So they sought for a fair damsel throughout all the borders of Israel, and found Abishag the Shunammite, and brought her to the king.

³Nad otsisid siis ilusat tütarlast Iisraeli kõigist paigust ja leidsid suunemlanna Abisagi ning tõid ta kuninga juurde.

⁴And the damsel was very fair; and she cherished the king, and ministered to him; but the king knew her not.

⁴Tütarlaps oli väga ilus; ta sai kuninga eest hoolitsejaks ja teenis teda; aga kuningas hoidus temast.

⁵Then Adonijah the son of Haggith exalted himself, saying, I will be king: and he prepared him chariots and horsemen, and fifty men to run before him.

⁵Adonija, Haggiti poeg, aga ülistas iseennast ja ütles: 'Ma tahan saada kuningaks!' Ja ta muretses enesele vankreid ja ratsanikke ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

⁶And his father had not displeased him at any time in saying, Why hast thou done so? and he was also a very goodly man; and he was born after Absalom.

⁶Tema isa ei olnud oma eluajal teda kunagi laitnud, et ta oleks öelnud: 'Mispärast sa teed nõnda?' Adonijagi oli väga ilusa välimusega; ta oli sündinud pärast Absalomi.

⁷And he conferred with Joab the son of Zeruiah, and with Abiathar the priest: and they following Adonijah helped him.

⁷Ta pidas nõu Joabiga, Seruja pojaga, ja preester Ebjatariga; ja need hoidsid Adonija poole.

⁸But Zadok the priest, and Benaiah the son of Jehoiada, and Nathan the prophet, and Shimei, and Rei, and the mighty men that belonged to David, were not with Adonijah.

⁸Aga preester Saadok ja Benaja, Joojada poeg, samuti prohvet Naatan ja Simei ja Rei ning Taaveti kangelased ei olnud Adonija poolt.

⁹And Adonijah slew sheep and oxen and fatlings by the stone of Zoheleth, which is beside En-rogel; and he called all his brethren, the king's sons, and all the men of Judah, the king's servants:

⁹Kord tappis Adonija lambaid ja kitsi, veiseid ja nuumloomi Soheleti kivi juures, mis on Rogeli allika kõrval, ja kutsus kõik oma vennad, kuningapojad, ja kõik Juuda mehed, kuninga sulased,

¹⁰but Nathan the prophet, and Benaiah, and the mighty men, and Solomon his brother, he called not.

¹⁰aga prohvet Naatanit, Benajat, ihukaitsjaid ja oma venda Saalomoni ta ei kutsunud.

¹¹Then Nathan spake unto Bath-sheba the mother of Solomon, saying, Hast thou not heard that Adonijah the son of Haggith doth reign, and David our lord knoweth it not?

¹¹Siis rääkis Naatan Batsebaga, Saalomoni emaga, öeldes: 'Kas sa ei ole kuulnud, et Haggiti poeg Adonija on saanud kuningaks, ilma et meie isand Taavet seda teaks?

¹²Now therefore come, let me, I pray thee, give thee counsel, that thou mayest save thine own life, and the life of thy son Solomon.

¹²Aga tule nüüd, küllap ma annan sulle nõu, et saaksid päästa oma hinge ja oma poja Saalomoni hinge!

¹³Go and get thee in unto king David, and say unto him, Didst not thou, my lord, O king, swear unto thy handmaid, saying, Assuredly Solomon thy son shall reign after me, and he shall sit upon my throne? why then doth Adonijah reign?

¹³Tule, mine kuningas Taaveti juurde ja küsi temalt: Eks sina, mu isand kuningas, ole vandunud oma teenijale ja öelnud: Sinu poeg Saalomon saab pärast mind kuningaks ja tema istub minu aujärjele? Mispärast on siis Adonija saanud kuningaks?

¹⁴Behold, while thou yet talkest there with the king, I also will come in after thee, and confirm thy words.

¹⁴Vaata, kui sa seal alles kuningaga kõneled, tulen mina sinu järel sisse ja kinnitan su sõnu.'

¹⁵And Bath-sheba went in unto the king into the chamber: and the king was very old; and Abishag the Shunammite was ministering unto the king.

¹⁵Ja Batseba läks kuninga juurde kambrisse; kuningas oli nüüd väga vana ja suunemlanna Abisag teenis kuningat.

¹⁶And Bath-sheba bowed, and did obeisance unto the king. And the king said, What wouldest thou?

¹⁶Ja Batseba põlvitas ning kummardas kuninga ees. Ja kuningas küsis: 'Mida sa soovid?'

¹⁷And she said unto him, My lord, thou swarest by Jehovah thy God unto thy handmaid, [saying], Assuredly Solomon thy son shall reign after me, and he shall sit upon my throne.

¹⁷Ja ta vastas temale: 'Mu isand, sa oled Issanda, oma Jumala juures vandunud oma teenijale: Sinu poeg Saalomon saab pärast mind kuningaks ja istub mu aujärjele.

¹⁸And now, behold, Adonijah reigneth; and thou, my lord the king, knowest it not:

¹⁸Aga vaata, nüüd on Adonija saanud kuningaks ja sina, mu isand kuningas, ei tea sellest midagi.

¹⁹and he hath slain oxen and fatlings and sheep in abundance, and hath called all the sons of the king, and Abiathar the priest, and Joab the captain of the host; but Solomon thy servant hath he not called.

¹⁹Ta on tapnud palju härgi, nuumloomi, lambaid ja kitsi ning on kutsunud kõik kuningapojad, preester Ebjatari ja väepealik Joabi; aga su sulast Saalomoni ei ole ta kutsunud.

²⁰And thou, my lord the king, the eyes of all Israel are upon thee, that thou shouldest tell them who shall sit on the throne of my lord the king after him.

²⁰Sinu poole, mu isand kuningas, vaatavad nüüd kogu Iisraeli silmad, et sa neile teada annaksid, kes istub mu isanda kuninga aujärjele pärast teda.

²¹Otherwise it will come to pass, when my lord the king shall sleep with his fathers, that I and my son Solomon shall be counted offenders.

²¹Muidu juhtub, et kui mu isand kuningas läheb magama oma vanemate juurde, siis jääme süüdlasteks, mina ja mu poeg Saalomon.'

²²And, lo, while she yet talked with the king, Nathan the prophet came in.

²²Ja vaata, kui ta alles kuningaga rääkis, tuli prohvet Naatan.

²³And they told the king, saying, Behold, Nathan the prophet. And when he was come in before the king, he bowed himself before the king with his face to the ground.

²³Ja kuningale anti teada ning öeldi: 'Vaata, prohvet Naatan on siin.' Ja tema tuli kuninga ette ning kummardas silmili maha kuninga ees.

²⁴And Nathan said, My lord, O king, hast thou said, Adonijah shall reign after me, and he shall sit upon my throne?

²⁴Ja Naatan ütles: 'Mu isand kuningas! Sa oled muidugi öelnud: Adonija saab pärast mind kuningaks ja istub minu aujärjele?

²⁵For he is gone down this day, and hath slain oxen and fatlings and sheep in abundance, and hath called all the king's sons, and the captains of the host, and Abiathar the priest; and, behold, they are eating and drinking before him, and say, [Long] live king Adonijah.

²⁵Sest ta läks täna ja tappis palju härgi, nuumloomi, lambaid ja kitsi ning kutsus kõik kuningapojad ja väepealikud ja preester Ebjatari; vaata, nad söövad ja joovad tema ees ning ütlevad: 'Elagu kuningas Adonija!'

²⁶But me, even me thy servant, and Zadok the priest, and Benaiah the son of Jehoiada, and thy servant Solomon, hath he not called.

²⁶Aga mind, su sulast, ja preester Saadokit ja Benajat, Joojada poega, ja su sulast Saalomoni ei ole ta kutsunud.

²⁷Is this thing done by my lord the king, and thou hast not showed unto thy servants who should sit on the throne of my lord the king after him?

²⁷Kas see on sündinud mu isanda kuninga poolt, ilma et sa oleksid oma sulastele teada andnud, kes istub mu isanda kuninga aujärjele pärast teda?'

²⁸Then king David answered and said, Call to me Bath-sheba. And she came into the king's presence, and stood before the king.

²⁸Siis kostis kuningas Taavet ja ütles: 'Kutsuge mu juurde Batseba!' Ja too tuli kuninga ette ning seisis kuninga ees.

²⁹And the king sware, and said, As Jehovah liveth, who hath redeemed my soul out of all adversity,

²⁹Ja kuningas vandus ning ütles: 'Nii tõesti kui elab Issand, kes mu hinge igast hädast on päästnud:

³⁰verily as I sware unto thee by Jehovah, the God of Israel, saying, Assuredly Solomon thy son shall reign after me, and he shall sit upon my throne in my stead; verily so will I do this day.

³⁰nõnda nagu ma sulle olen vandunud Issanda, Iisraeli Jumala juures ja olen öelnud: Saalomon, sinu poeg, saab pärast mind kuningaks ja istub minu asemel mu aujärjele - nõnda ma teengi täna!'

³¹Then Bath-sheba bowed with her face to the earth, and did obeisance to the king, and said, Let my lord king David live for ever.

³¹Siis Batseba kummardas silmili maha, heitis kuninga ette ja ütles: 'Mu isand, kuningas Taavet, elagu igavesti!'

³²And king David said, Call to me Zadok the priest, and Nathan the prophet, and Benaiah the son of Jehoiada. And they came before the king.

³²Ja kuningas Taavet ütles: 'Kutsuge mu juurde preester Saadok, prohvet Naatan ja Joojada poeg Benaja!' Ja need tulid kuninga ette.

³³And the king said unto them, Take with you the servants of your lord, and cause Solomon my son to ride upon mine own mule, and bring him down to Gihon:

³³Ja kuningas ütles neile: 'Võtke enestega kaasa oma isanda sulased ja pange mu poeg Saalomon minu muula selga ning viige ta alla Giihoni äärde!

³⁴and let Zadok the priest and Nathan the prophet anoint him there king over Israel; and blow ye the trumpet, and say, [Long] live king Solomon.

³⁴Seal võidku preester Saadok ja prohvet Naatan ta Iisraeli kuningaks! Ja puhuge sarve ning ütelge: 'Elagu kuningas Saalomon!'

³⁵Then ye shall come up after him, and he shall come and sit upon my throne; for he shall be king in my stead; and I have appointed him to be prince over Israel and over Judah.

³⁵Tulge siis tema järel üles, ja tema tulgu ning istugu mu aujärjele ja olgu minu asemel kuningas! Mina olen käskinud teda olla Iisraeli ja Juuda vürstiks.'

³⁶And Benaiah the son of Jehoiada answered the king, and said, Amen: Jehovah, the God of my lord the king, say so [too].

³⁶Siis kostis Benaja, Joojada poeg, kuningale ja ütles: 'Aamen! Nõnda öelgu ka Issand, mu isanda kuninga Jumal!

³⁷As Jehovah hath been with my lord the king, even so be he with Solomon, and make his throne greater than the throne of my lord king David.

³⁷Nõnda nagu Issand on olnud mu isandaga, kuningaga, nõnda olgu ta Saalomoniga ja ta tehku tema aujärg suuremaks, kui on mu isanda, kuningas Taaveti aujärg!'

³⁸So Zadok the priest, and Nathan the prophet, and Benaiah the son of Jehoiada, and the Cherethites and the Pelethites, went down, and caused Solomon to ride upon king David's mule, and brought him to Gihon.

³⁸Siis läksid preester Saadok, prohvet Naatan ja Benaja, Joojada poeg, ning kreedid ja pleedid ja panid Saalomoni kuningas Taaveti muula selga ning viisid ta Giihoni äärde.

³⁹And Zadok the priest took the horn of oil out of the Tent, and anointed Solomon. And they blew the trumpet; and all the people said, [Long] live king Solomon.

³⁹Ja preester Saadok võttis telgist õlisarve ning võidis Saalomoni; nad puhusid sarve ja kogu rahvas hüüdis: 'Elagu kuningas Saalomon!'

⁴⁰And all the people came up after him, and the people piped with pipes, and rejoiced with great joy, so that the earth rent with the sound of them.

⁴⁰Ja kogu rahvas läks tema järel üles, rahvas puhus vilet ja kõik olid väga rõõmsad, nõnda et maa lõhkes nende kärast.

⁴¹And Adonijah and all the guests that were with him heard it as they had made an end of eating. And when Joab heard the sound of the trumpet, he said, Wherefore is this noise of the city being in an uproar?

⁴¹Aga Adonija ja kõik kutsutud, kes olid ta juures, kuulsid seda just siis, kui nad söömise olid lõpetanud. Ja kui Joab kuulis sarvehäält, siis ta küsis: 'Mispärast kostab linnast niisugune kära?'

⁴²While he yet spake, behold, Jonathan the son of Abiathar the priest came: and Adonijah said, Come in; for thou art a worthy man, and bringest good tidings.

⁴²Kui ta alles rääkis, vaata, siis tuli Joonatan, preester Ebjatari poeg, ja Adonija ütles: 'Tule sisse, sest sa oled tubli mees ja tood häid sõnumeid!'

⁴³And Jonathan answered and said to Adonijah, Verily our lord king David hath made Solomon king:

⁴³Aga Joonatan kostis ja ütles Adonijale: 'Vastupidi! Meie isand, kuningas Taavet, on tõstnud Saalomoni kuningaks.

⁴⁴and the king hath sent with him Zadok the priest, and Nathan the prophet, and Benaiah the son of Jehoiada, and the Cherethites and the Pelethites; and they have caused him to ride upon the king's mule;

⁴⁴Kuningas läkitas koos temaga preester Saadoki ja prohvet Naatani ja Benaja, Joojada poja, ning kreedid ja pleedid, ja nad panid ta kuninga muula selga.

⁴⁵and Zadok the priest and Nathan the prophet have anointed him king in Gihon; and they are come up from thence rejoicing, so that the city rang again. This is the noise that ye have heard.

⁴⁵Siis võidsid preester Saadok ja prohvet Naatan ta Giihoni ääres kuningaks, ja nad tulid sealt rõõmustades üles ning kogu linn oli liikvel. See oligi kära, mida te kuulsite.

⁴⁶And also Solomon sitteth on the throne of the kingdom.

⁴⁶Saalomon istubki juba kuninglikul aujärjel.

⁴⁷And moreover the king's servants came to bless our lord king David, saying, Thy God make the name of Solomon better than thy name, and make his throne greater than thy throne: and the king bowed himself upon the bed.

⁴⁷Ka kuninga sulased tulid õnnitlema meie isandat, kuningas Taavetit, öeldes: 'Tehku su Jumal Saalomoni nimi sinu nimest kuulsamaks ja tehku ta tema aujärg sinu aujärjest suuremaks!' Ja kuningas kummardas oma voodis.

⁴⁸And also thus said the king, Blessed be Jehovah, the God of Israel, who hath given one to sit on my throne this day, mine eyes even seeing it.

⁴⁸Kuningas ütles veel nõnda: 'Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes täna on andnud mu aujärjele istuja, ja et ma näen seda oma silmaga!'

⁴⁹And all the guests of Adonijah were afraid, and rose up, and went every man his way.

⁴⁹Siis värisesid ja tõusid üles kõik need kutsutud, kes olid Adonija juures, ja läksid igaüks oma teed.

⁵⁰And Adonijah feared because of Solomon; and he arose, and went, and caught hold on the horns of the altar.

⁵⁰Ja Adonija kartis Saalomoni; ta tõusis üles ja läks ning haaras kinni altari sarvedest.

⁵¹And it was told Solomon, saying, Behold, Adonijah feareth king Solomon; for, lo, he hath laid hold on the horns of the altar, saying, Let king Solomon swear unto me first that he will not slay his servant with the sword.

⁵¹Ja Saalomonile anti teada ning öeldi: 'Vaata, Adonija kardab kuningas Saalomoni, ja näe, ta hoiab kinni altari sarvedest, öeldes: 'Kuningas Saalomon vandugu mulle täna, et ta ei surma mõõgaga oma sulast!''

⁵²And Solomon said, If he shall show himself a worthy man, there shall not a hair of him fall to the earth; but if wickedness be found in him, he shall die.

⁵²Siis ütles Saalomon: 'Kui ta jääb tubliks meheks, siis ei lange temalt juuksekarvagi maha, aga kui temas leitakse kurja, siis peab ta surema.'

⁵³So king Solomon sent, and they brought him down from the altar. And he came and did obeisance to king Solomon; and Solomon said unto him, Go to thy house.

⁵³Ja kuningas Saalomon läkitas talle järele ning laskis ta altarilt alla tuua. Siis ta tuli ning kummardas kuningas Saalomoni ees. Ja Saalomon ütles temale: 'Mine oma kotta!'