¹Then Solomon assembled the elders of Israel, and all the heads of the tribes, the princes of the fathers' [houses] of the children of Israel, unto king Solomon in Jerusalem, to bring up the ark of the covenant of Jehovah out of the city of David, which is Zion.

¹Siis kogus Saalomon Iisraeli vanemad ja kõik suguharude peamehed, Iisraeli laste perekondade eestseisjad, kuningas Saalomoni juurde Jeruusalemma Issanda seaduselaegast Taaveti linnast, see on Siionist, üles tooma.

²And all the men of Israel assembled themselves unto king Solomon at the feast, in the month Ethanim, which is the seventh month.

²Ja kõik Iisraeli mehed kogunesid pühadeks kuningas Saalomoni juurde eetanimikuus, mis on seitsmes kuu.

³And all the elders of Israel came, and the priests took up the ark.

³Ja kui kõik Iisraeli vanemad olid tulnud, siis tõstsid preestrid laeka

⁴And they brought up the ark of Jehovah, and the tent of meeting, and all the holy vessels that were in the Tent; even these did the priests and the Levites bring up.

⁴ja tõid üles Issanda laeka, kogudusetelgi ja kõik pühad riistad, mis telgis olid; preestrid ja leviidid tõid need üles.

⁵And king Solomon and all the congregation of Israel, that were assembled unto him, were with him before the ark, sacrificing sheep and oxen, that could not be counted nor numbered for multitude.

⁵Kuningas Saalomon oli laeka ees, ja koos temaga oli kogu Iisraeli kogudus, kes oli kogunenud tema juurde; nad ohverdasid nii palju lambaid, kitsi ja veiseid, et neid ei saadud lugeda ega kokku arvata.

⁶And the priests brought in the ark of the covenant of Jehovah unto its place, into the oracle of the house, to the most holy place, even under the wings of the cherubim.

⁶Ja preestrid tõid Issanda seaduselaeka selle paika koja tagaruumi, kõige pühamasse paika keerubite tiibade alla,

⁷For the cherubim spread forth their wings over the place of the ark, and the cherubim covered the ark and the staves thereof above.

⁷sest keerubid laotasid oma tiivad laeka paiga üle; keerubid katsid laegast ja selle kandekange pealtpoolt.

⁸And the staves were so long that the ends of the staves were seen from the holy place before the oracle; but they were not seen without: and there they are unto this day.

⁸Ja kangid olid nii pikad, et kangide otsi võis näha pühamust, kõige pühama paiga eest, ent neid ei nähtud väljast; ja need on seal tänapäevani.

⁹There was nothing in the ark save the two tables of stone which Moses put there at Horeb, when Jehovah made a covenant with the children of Israel, when they came out of the land of Egypt.

⁹Laekas ei olnud muud kui need kaks kivilauda, mis Mooses oli Hoorebil sinna pannud, kui Issand tegi Iisraeli lastega lepingu nende tulles Egiptusemaalt.

¹⁰And it came to pass, when the priests were come out of the holy place, that the cloud filled the house of Jehovah,

¹⁰Ja kui preestrid pühamust väljusid, siis sündis, et pilv täitis Issanda koja

¹¹so that the priests could not stand to minister by reason of the cloud; for the glory of Jehovah filled the house of Jehovah.

¹¹ja preestrid ei võinud jääda teenima pilve pärast: sest Issanda auhiilgus oli täitnud Issanda koja.

¹²Then spake Solomon, Jehovah hath said that he would dwell in the thick darkness.

¹²Siis kõneles Saalomon: 'Issand on öelnud, et ta tahab elada pimeduses.

¹³I have surely built thee a house of habitation, a place for thee to dwell in for ever.

¹³Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga.'

¹⁴And the king turned his face about, and blessed all the assembly of Israel: and all the assembly of Israel stood.

¹⁴Ja kuningas pööras oma palge ja õnnistas kogu Iisraeli kogudust, ja kogu Iisraeli kogudus seisis.

¹⁵And he said, Blessed be Jehovah, the God of Israel, who spake with his mouth unto David thy father, and hath with his hand fulfilled it, saying,

¹⁵Ja ta ütles: 'Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes oma käega on tõeks teinud, mida ta oma suuga on kõnelnud mu isale Taavetile, öeldes:

¹⁶Since the day that I brought forth my people Israel out of Egypt, I chose no city out of all the tribes of Israel to build a house, that my name might be there; but I chose David to be over my people Israel.

¹⁶Sellest päevast alates, kui ma tõin oma Iisraeli rahva ära Egiptusest, ei ole ma üheltki Iisraeli suguharult valinud ühtegi linna, kuhu ehitada koda, kus oleks mu nimi; aga ma valisin Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle.

¹⁷Now it was in the heart of David my father to build a house for the name of Jehovah, the God of Israel.

¹⁷Mu isal Taavetil oli küll südame peal ehitada koda Issanda, Iisraeli Jumala nimele,

¹⁸But Jehovah said unto David my father, Whereas it was in thy heart to build a house for my name, thou didst well that it was in thy heart:

¹⁸aga Issand ütles mu isale Taavetile: Et sul südame peal on ehitada mu nimele koda, siis oled sa hästi teinud, kui see sul südame peal on.

¹⁹nevertheless thou shalt not build the house; but thy son that shall come forth out of thy loins, he shall build the house for my name.

¹⁹Ometi ei ehita sina seda koda, vaid su poeg, kes su niudeist välja tuleb, ehitab mu nimele koja.

²⁰And Jehovah hath established his word that he spake; for I am risen up in the room of David my father, and sit on the throne of Israel, as Jehovah promised, and have built the house for the name of Jehovah, the God of Israel.

²⁰Issand on pidanud oma sõna, mis ta kõneles, ja mina olen tõusnud oma isa Taaveti asemele ja istun Iisraeli aujärjel, nõnda nagu Issand on kõnelnud, ja ma olen ehitanud koja Issanda, Iisraeli Jumala nimele.

²¹And there have I set a place for the ark, wherein is the covenant of Jehovah, which he made with our fathers, when he brought them out of the land of Egypt.

²¹Ja ma olen valmistanud paiga laekale, mille sees on Issanda leping, mille ta tegi meie vanematega, kui ta tõi nad ära Egiptusemaalt.'

²²And Solomon stood before the altar of Jehovah in the presence of all the assembly of Israel, and spread forth his hands toward heaven;

²²Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole

²³and he said, O Jehovah, the God of Israel, there is no God like thee, in heaven above, or on earth beneath; who keepest covenant and lovingkindness with thy servants, that walk before thee with all their heart;

²³ning ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal: sina pead lepingut ja osadust oma sulastega, kes käivad su ees kõigest südamest,

²⁴who hast kept with thy servant David my father that which thou didst promise him: yea, thou spakest with thy mouth, and hast fulfilled it with thy hand, as it is this day.

²⁴sina oled pidanud oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale olid lubanud. Jah, mis sa oma suuga oled kõnelnud, selle oled sa oma käega tõeks teinud, nõnda nagu see täna on sündinud.

²⁵Now therefore, O Jehovah, the God of Israel, keep with thy servant David my father that which thou hast promised him, saying, There shall not fail thee a man in my sight to sit on the throne of Israel, if only thy children take heed to their way, to walk before me as thou hast walked before me.

²⁵Ja nüüd, Issand, Iisraeli Jumal, pea oma sulasele, mu isale Taavetile, mis sa temale tõotasid, öeldes: Ei puudu sul minu palge ees mees, kes istub Iisraeli aujärjel, kui ainult su pojad peavad oma teed, käies mu ees, nõnda nagu sina oled käinud mu ees.

²⁶Now therefore, O God of Israel, let thy word, I pray thee, be verified, which thou spakest unto thy servant David my father.

²⁶Ja nüüd, Iisraeli Jumal, saagu ometi tõeks su sõnad, mis sa oled kõnelnud oma sulasele, mu isale Taavetile!

²⁷But will God in very deed dwell on the earth? behold, heaven and the heaven of heavens cannot contain thee; how much less this house that I have builded!

²⁷Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.

²⁸Yet have thou respect unto the prayer of thy servant, and to his supplication, O Jehovah my God, to hearken unto the cry and to the prayer which thy servant prayeth before thee this day;

²⁸Aga pöördu oma sulase palve ja ta anumise poole, Issand, mu Jumal, et sa kuuleksid kaebehüüdu ja palvet, mida su sulane täna palvetab sinu ees,

²⁹that thine eyes may be open toward this house night and day, even toward the place whereof thou hast said, My name shall be there; to hearken unto the prayer which thy servant shall pray toward this place.

²⁹et su silmad oleksid lahti ööd ja päevad selle koja kohal, selle paiga kohal, mille kohta sa oled öelnud: Seal peab olema minu nimi!, et sa kuuleksid palvet, mida su sulane palvetab selle paiga poole!

³⁰And hearken thou to the supplication of thy servant, and of thy people Israel, when they shall pray toward this place: yea, hear thou in heaven thy dwelling-place; and when thou hearest, forgive.

³⁰Kuule siis oma sulase ja oma Iisraeli rahva anumist, kuidas nad palvetavad selle paiga poole! Jah, kuule paigast, kus sa elad - taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks!

³¹If a man sin against his neighbor, and an oath be laid upon him to cause him to swear, and he come [and] swear before thine altar in this house;

³¹Kui keegi oma ligimese vastu pattu teeb ja talle pannakse peale vanne teda vannutades, ja vandeasi tuleb sinu altari ette siia kotta,

³²then hear thou in heaven, and do, and judge thy servants, condemning the wicked, to bring his way upon his own head, and justifying the righteous, to give him according to his righteousness.

³²siis kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!

³³When thy people Israel are smitten down before the enemy, because they have sinned against thee; if they turn again to thee, and confess thy name, and pray and make supplication unto thee in this house:

³³Ja kui su Iisraeli rahvas lüüakse maha vaenlase ees, sellepärast et nad sinu vastu on pattu teinud, ent nad pöörduvad tagasi su juurde ja kiidavad sinu nime, palvetavad su poole ja anuvad sind selles kojas,

³⁴then hear thou in heaven, and forgive the sin of thy people Israel, and bring them again unto the land which thou gavest unto their fathers.

³⁴siis kuule sina taevast ja anna andeks oma Iisraeli rahva patt ja too nad tagasi maale, mille sa oled andnud nende vanematele!

³⁵When heaven is shut up, and there is no rain, because they have sinned against thee; if they pray toward this place, and confess thy name, and turn from their sin, when thou dost afflict them:

³⁵Kui taevas on suletud ja vihma ei ole, sellepärast et nad on sinu vastu pattu teinud, aga nad palvetavad selle paiga poole ja kiidavad sinu nime ja pöörduvad oma patust, sellepärast et sa neid oled alandanud,

³⁶then hear thou in heaven, and forgive the sin of thy servants, and of thy people Israel, when thou teachest them the good way wherein they should walk; and send rain upon thy land, which thou hast given to thy people for an inheritance.

³⁶siis kuule sina taevast ja anna andeks oma sulaste ja oma Iisraeli rahva patt, sest sina õpetad neile head teed, mida nad peavad käima, ja anna vihma oma maale, mille sa oled andnud pärisosaks oma rahvale!

³⁷If there be in the land famine, if there be pestilence, if there be blasting [or] mildew, locust [or] caterpillar; if their enemy besiege them in the land of their cities; whatsoever plague, whatsoever sickness there be;

³⁷Kui maale tuleb nälg, kui tuleb katk, kui tulevad viljakõrvetus või -rooste, rohutirtsud ja mardikad, kui vaenlane teda rõhub ta maa väravais, kui tabab mingi nuhtlus või mingi haigus,

³⁸what prayer and supplication soever be made by any man, [or] by all thy people Israel, who shall know every man the plague of his own heart, and spread forth his hands toward this house:

³⁸kui siis iganes palvetatakse või anutakse, olgu ükskõik missuguse inimese või kogu su Iisraeli rahva poolt, kui nad igaüks tunnevad oma südame häda ja sirutavad oma käed selle koja poole,

³⁹then hear thou in heaven thy dwelling-place, and forgive, and do, and render unto every man according to all his ways, whose heart thou knowest; (for thou, even thou only, knowest the hearts of all the children of men;)

³⁹siis kuule sina taevast, oma asupaigast, ja anna andeks ning tee nõnda, et sa annad igaühele tema tegusid mööda, nagu sa tunned tema südant, sest sina üksi tunned kõigi inimlaste südameid,

⁴⁰that they may fear thee all the days that they live in the land which thou gavest unto our fathers.

⁴⁰et nad kardaksid sind kõigil neil päevil, mil nad elavad maal, mille sa oled andnud meie vanemaile!

⁴¹Moreover concerning the foreigner, that is not of thy people Israel, when he shall come out of a far country for thy name's sake

⁴¹Aga ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu nime pärast

⁴²(for they shall hear of thy great name, and of thy mighty hand, and of thine outstretched arm); when he shall come and pray toward this house;

⁴²- sest nad kuulevad sinu suurest nimest, sinu vägevast käest ja sinu väljasirutatud käsivarrest - ja ta tuleb ning palvetab selle koja poole,

⁴³hear thou in heaven thy dwelling-place, and do according to all that the foreigner calleth to thee for; that all the peoples of the earth may know thy name, to fear thee, as doth thy people Israel, and that they may know that this house which I have built is called by my name.

⁴³kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!

⁴⁴If thy people go out to battle against their enemy, by whatsoever way thou shalt send them, and they pray unto Jehovah toward the city which thou hast chosen, and toward the house which I have built for thy name;

⁴⁴Kui su rahvas läheb sõtta oma vaenlase vastu, teekonnale, kuhu sa nad läkitad, ja nad palvetavad Issanda poole selle linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud su nimele,

⁴⁵then hear thou in heaven their prayer and their supplication, and maintain their cause.

⁴⁵siis kuule taevast nende palvet ja anumist ja tee neile õigust!

⁴⁶If they sin against thee (for there is no man that sinneth not), and thou be angry with them, and deliver them to the enemy, so that they carry them away captive unto the land of the enemy, far off or near;

⁴⁶Kui nad sinu vastu pattu teevad - sest pole inimest, kes pattu ei tee - ja sina vihastad nende peale ning annad nad vaenlase kätte, nõnda et nad viiakse vangi vaenlase maale, kaugemale või lähemale,

⁴⁷yet if they shall bethink themselves in the land whither they are carried captive, and turn again, and make supplication unto thee in the land of them that carried them captive, saying, We have sinned, and have done perversely, we have dealt wickedly;

⁴⁷aga kui nad siis seda südamesse võtavad maal, kuhu nad on vangi viidud, ja pöörduvad ning anuvad sind oma vangistusemaal, öeldes: Me oleme pattu teinud, oleme eksinud ja saanud süüdlasteks,

⁴⁸if they return unto thee with all their heart and with all their soul in the land of their enemies, who carried them captive, and pray unto thee toward their land, which thou gavest unto their fathers, the city which thou hast chosen, and the house which I have built for thy name:

⁴⁸ja pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest nende vaenlaste maal, kes on nad vangi viinud, ja paluvad sind oma maa suunas, mille sa oled andnud nende vanematele, linna suunas, mille sina oled valinud, ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele,

⁴⁹then hear thou their prayer and their supplication in heaven thy dwelling-place, and maintain their cause;

⁴⁹siis kuule taevast, oma asupaigast, nende palvet ja anumist, tee neile õigust

⁵⁰and forgive thy people who have sinned against thee, and all their transgressions wherein they have transgressed against thee; and give them compassion before those who carried them captive, that they may have compassion on them

⁵⁰ja anna oma rahvale andeks see, milles nad sinu vastu on pattu teinud, ja kõik nende vastuhakkamised, millega nad sulle on vastu hakanud, ja lase neil leida halastust oma vangiviijate ees, et need halastaksid nende peale!

⁵¹(for they are thy people, and thine inheritance, which thou broughtest forth out of Egypt, from the midst of the furnace of iron);

⁵¹Sest nad on sinu rahvas ja sinu pärisosa, kelle sa tõid ära Egiptusest, rauasulatusahjust.

⁵²that thine eyes may be open unto the supplication of thy servant, and unto the supplication of thy people Israel, to hearken unto them whensoever they cry unto thee.

⁵²Olgu su silmad lahti su sulase anumise ja su Iisraeli rahva anumise poole, et sa neid kuuleksid kõiges, mille pärast nad sind hüüavad!

⁵³For thou didst separate them from among all the peoples of the earth, to be thine inheritance, as thou spakest by Moses thy servant, when thou broughtest our fathers out of Egypt, O Lord Jehovah.

⁵³Sest sina oled nad eraldanud enesele pärisosaks kõigi maa rahvaste hulgast, nõnda nagu sa rääkisid oma sulase Moosese läbi, kui sa tõid meie vanemad ära Egiptusest, oh Issand Jumal!'

⁵⁴And it was so, that, when Solomon had made an end of praying all this prayer and supplication unto Jehovah, he arose from before the altar of Jehovah, from kneeling on his knees with his hands spread forth toward heaven.

⁵⁴Ja kui Saalomon oli lõpetanud palvetamise Issanda poole, kõik need palved ja anumised, siis ta tõusis üles Issanda altari eest, kus ta oli põlvitanud, käed sirutatud taeva poole,

⁵⁵And he stood, and blessed all the assembly of Israel with a loud voice, saying,

⁵⁵ja astus ette ning õnnistas kogu Iisraeli kogudust, öeldes valju häälega:

⁵⁶Blessed be Jehovah, that hath given rest unto his people Israel, according to all that he promised: there hath not failed one word of all his good promise, which he promised by Moses his servant.

⁵⁶'Kiidetud olgu Issand, kes on andnud rahu oma Iisraeli rahvale, nõnda nagu ta on öelnud! Ainsatki sõna ei ole langenud tühja kõigist ta headest sõnadest, mis ta oma sulase Moosese läbi on rääkinud.

⁵⁷Jehovah our God be with us, as he was with our fathers: let him not leave us, nor forsake us;

⁵⁷Olgu Issand, meie Jumal, meiega, nõnda nagu ta on olnud meie vanematega; tema ärgu jätku meid maha ja ärgu loobugu meist,

⁵⁸that he may incline our hearts unto him, to walk in all his ways, and to keep his commandments, and his statutes, and his ordinances, which he commanded our fathers.

⁵⁸vaid ta pööraku meie südamed enese poole, et käiksime kõigil ta teedel ja peaksime ta käske, määrusi ja seadlusi, nagu ta meie vanemaid on käskinud!

⁵⁹And let these my words, wherewith I have made supplication before Jehovah, be nigh unto Jehovah our God day and night, that he maintain the cause of his servant, and the cause of his people Israel, as every day shall require;

⁵⁹Ja olgu need minu sõnad, millega ma olen anunud Issanda ees, Issanda, meie Jumala juures päevad ja ööd, et ta teeks õigust oma sulasele ja oma Iisraeli rahvale, nagu iga päev on tarvis,

⁶⁰that all the peoples of the earth may know that Jehovah, he is God; there is none else.

⁶⁰nõnda et kõik maa rahvad saaksid teada, et Issand on Jumal, aga mitte keegi teine!

⁶¹Let your heart therefore be perfect with Jehovah our God, to walk in his statutes, and to keep his commandments, as at this day.

⁶¹Ja teie süda olgu siiras Issanda, meie Jumala vastu, et te käiksite tema määruste järgi ja peaksite tema käske nagu täna!'

⁶²And the king, and all Israel with him, offered sacrifice before Jehovah.

⁶²Siis ohverdas kuningas ja kogu Iisrael koos temaga Issanda ees tapaohvreid.

⁶³And Solomon offered for the sacrifice of peace-offerings, which he offered unto Jehovah, two and twenty thousand oxen, and a hundred and twenty thousand sheep. So the king and all the children of Israel dedicated the house of Jehovah.

⁶³Saalomon ohverdas tänuohvriks, mida ta Issandale ohverdas, kakskümmend kaks tuhat veist ning sada kakskümmend tuhat lammast ja kitse. Nõnda pühitsesid kuningas ja kõik Iisraeli lapsed Issanda koja.

⁶⁴The same day did the king hallow the middle of the court that was before the house of Jehovah; for there he offered the burnt-offering, and the meal-offering, and the fat of the peace-offerings, because the brazen altar that was before Jehovah was too little to receive the burnt-offering, and the meal-offering, and the fat of the peace-offerings.

⁶⁴Selsamal päeval pühitses kuningas Issanda koja ees oleva õue keskpaiga, sest ta ohverdas seal põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu, kuna vaskaltar Issanda ees oli liiga väike, et mahutada põletus- ja roaohvrit ning tänuohvri rasvu.

⁶⁵So Solomon held the feast at that time, and all Israel with him, a great assembly, from the entrance of Hamath unto the brook of Egypt, before Jehovah our God, seven days and seven days, even fourteen days.

⁶⁵Nõnda pidas Saalomon sel ajal Issanda, meie Jumala ees püha, ja kogu Iisrael koos temaga - üks suur kogudus Hamati teelahkmest kuni Egiptuseojani - seitse päeva ja seitse päeva, see on neliteist päeva.

⁶⁶On the eighth day he sent the people away; and they blessed the king, and went unto their tents joyful and glad of heart for all the goodness that Jehovah had showed unto David his servant, and to Israel his people.

⁶⁶Kaheksandal päeval saatis ta rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Issand oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale.